Juhtkiri: Täna põleb, homme kukub

Tuulikud on majapidamistele aina lähemale kolinud. Kui Tüükris jäävad need elamutest veel suhteliselt kaugele, siis Narva suunas järgmises tuulepargis Rannul kõrgub mõni valge mast juba suisa inimese koduaia taga.

Täna tuulik põleb, homme kukub võib-olla laba küljest maha. Osa tuulikuid on püstitatud suhteliselt tee äärde. Nii pole välistatud, et mõni autogi võib seetõttu õnnetusse sattuda. Ja kui elamule lähedal asuv tuulik Tüükri õnnetusega sarnase jama tekitab, ei taha mõeldagi, milline võib olla tagajärg. Mujal maailmas on õnnetusi tuulikutega varemgi ette tulnud ja just sellisele võimalusele on tähelepanu juhtinud ka tuulikute püstitamise vastased. Paraku on nende jutt jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Ööl vastu eilset juhtunu näitab, et päris laest see hirm siiski võetud ei olnud.

Tegelikult on igasugune elektri tootmine loodusvaenulik ning külge riputatud rohelise energia silt ei tee neist ühtegi keskkonnasäästlikumaks. Ei tuulikuid, ei hüdroenergiat, ei biomassiga kütmist. Kõik need jätavad loodusele suurema või väiksema jälje. Ning pealegi tuleb meil veel nende eest elektriarvele lisaks maksta.

Oleks ju väga huvitav teada, kuidas on muutunud looduskooslus Tüükri tuulepargi alal ja selle ümbruses nende aastate jooksul, mil tuulikute labad seal ringiratast on vuranud.

Kui palju on jäänud vähemaks linde, mutte, vihmausse, kui palju siginenud juurde kahjulikke mutukaid. Ja kuidas on muutunud tuulikutele kõige lähemal elavate inimeste tervis. Aga seda on vist natuke liiga palju tahta – kes ikka vaevuks neid asju uurima. Seda enam, et andmed ei pruugi sugugi meeltmööda olla ei tuulikute omanikule ega ka riigile, kes neid rajama innustab.

Küllap vaadatakse nüüd kõik tiivikud kriitilise pilguga üle. Ja ei paneks üldse imeks, kui kusagil hakataks nende avalikus ruumis olevate “Mercedese reklaamide” vastu allkirju koguma. Iseasi, kas see meie üliliberaalses riigis kuhugi viib.