On teisipäev, 7. aprill. Ksenija saab just teate, et tema lapsele antakse Eesti kodakondsus. Ta hakkab korraga nutma ja naerma. Habras, ent visa naine on võitnud viis aastat kestnud võitluse. Ta räägib emotsionaalselt, kord häält kõrgendades, kord pisaraid pühkides. Jutt on pikk, aga sõnum selge – naised, ärge abielluge välismaal, teie elu võib põrguks muutuda.
Tellijale
Ema võitles oma lapsele kodakondsuse, taludes viis aastat alandusi ja ähvardusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Ksenija sellesama paberiga kodakondsus- ja migratsiooniameti Rakvere esindusse astub, vallandub kontoris aplaus. Sealsetele ametnikele on Ksenija juba vana tuttav. Ametnikud hüüavad: “Lõpuks ometi!” Uskumatu, et naine suutis omapäi tegutsedes Venemaa bürokraatia ikkagi murda.