Ema võitles oma lapsele kodakondsuse, taludes viis aastat alandusi ja ähvardusi

Aarne Mäe
, Virumaa Teataja peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ksenija võib nüüd rõõmu tunda, sest tema viieaastane tütar Larissa sai Eesti kodanikuks, rõõmu tunneb ka aastane Marta.
Ksenija võib nüüd rõõmu tunda, sest tema viieaastane tütar Larissa sai Eesti kodanikuks, rõõmu tunneb ka aastane Marta. Foto: Meelis Meilbaum

On teisipäev, 7. aprill. Ksenija saab just teate, et tema lapsele antakse Eesti kodakondsus. Ta hakkab korraga nutma ja naerma. Habras, ent visa naine on võitnud viis aastat kestnud võitluse. Ta räägib emotsionaalselt, kord häält kõrgendades, kord pisaraid pühkides. Jutt on pikk, aga sõnum selge – naised, ärge abielluge välismaal, teie elu võib põrguks muutuda.

Kui Ksenija sellesama paberiga kodakondsus- ja migratsiooniameti Rakvere esindusse astub, vallandub kontoris aplaus. Sealsetele ametnikele on Ksenija juba vana tuttav. Ametnikud hüüavad: “Lõpuks ometi!” Uskumatu, et naine suutis omapäi tegutsedes Venemaa bürokraatia ikkagi murda.

Ksenija on pärit Tamsalust raudteelase neljalapselisest perest. Tema isa ja ema on rahvuselt venelased. Lapsena käis ta sageli koos isaga Venemaal vanaemal külas. Et vanaema juurde sõitmine lihtsam oleks, jättis neiu endale halli passi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles