Kunagi kõlas ühes näitemängus repliik: “Ma saan kõigest aru, aga ma ei tunne mitte midagi.” Ei mäleta, kes, millal, kus nii ütles, aga see klapib jube täpselt minu kogetuga “Põhjas” külalisetendusel.
Tellijale
Surnud näitleja – see kõlab uhkelt
17. aprill 2015, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See ei ole teatrisaalis väärt tunne. Siin ei aita ükski kood: kui tunnen saalis iga rakuga, et mind ei usaldata, kui laval tehakse kõik puust ja punaseks, iga kujundihakatis kriipsutatakse alla ning sõnastatakse veel kolm korda üle – mistarvis see kõik? Tahaks ikka niipidi, et ei saa kõigest aru, aga tunded tulvavad, mõtted möllavad, hing laulab sees. Nagu Andres Noormetsa “3 õe” ajal.