Skulptor harrastab seeneolümpiat

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laila Talunik.
Laila Talunik. Foto: Marianne Loorents

Laila Talunikule, ametilt skulptorile, meeldib asju liikuma panna. Pereema, kes rulluisutab, mäesuusatab, aiandab, tantsib ja kokkab, ootab hommikuti teatrimajja astudes, et mõni ülesanne ta pahviks lööks.

Laila Talunikust sai teatriinimene kolmandal katsel. Perega Tartust Rakverre asunud, kandideeris ta Rakvere teatri peakunstnikuks, seejärel projektijuhiks. Turundusspetsialistiks kutsus teater ta ise.

Tagantjärele hindab Laila Talunik, et kõik läks parimal moel. “Esimene kord ma ei saanud isegi vestlusele. Siis oli laps ka liiga väike. Projektijuhiks saamine oleks teinud elu keeruliseks – väiksem laps hakkas just lasteaias käima ja esimese poolaasta oli sageli haige,” rääkis ta.

Lavale pole Laila Talunik kunagi pürginud, aga kunstialade korralduspool on talle hingelähedane.

Turundusspetsialisti ametisse asus ta vahetult enne teatri sünnipäeva. Nagu saarenaisele kohane, haaras pikema jututa tööl sarvist. Juba kihutas Rakvere teatri avamisel osalenud vanaproua juurde, juba korraldas primadonnadele põetusõppuse ja fotosessiooni ajakirja Hello! jaoks.

Niisugused tegemised võtavad Laila Taluniku silmad särama. “Mu töökohad on kõik olnud pea ees hüppamised, sellised, milleks ei saagi väga ette valmistada,” lausus ta. Ehkki Tartu ülikoolis kultuurikorraldust õppides on teooria läbi käidud, tähendab reaalsus ikka midagi muud, on ta kogenud.

Teatrielu istub Laila Talunikule hästi. “Mulle meeldib, kui hommikul tööle tulles ei tea ette, mis päev toob, milliseid ülesandeid tuleb lahendada, eriti kui on vaja midagi kiiresti teha. See annab sellise hea hingamise. Kui mõni asi lööbki korraks pahviks, siis mõtled natuke, ja mõtledki välja, mis on vaja teha,” kirjeldas ta oma tööd.

Virumaaga kohtus Laila Talunik kõigepealt skulptorina. Tartu kõrgema kunstikooli lõputööna pidi valmima Tapa sõjaväeosa lipuväljakule suur skulptuur, väeosa toonase logo arendus.

Kui kavandid ja ettevalmistused tehtud ning firmadega kokkulepped olemas, selgus ootamatult, et tellijal pole raha. “Ka minu juhendaja Mati Karmin oli lubajaid usaldanud ... See oli elukoolitusraha,” ütles kunstnik. Kavandatud skulptuurist tegi ta väikese liimpuidust maketi ning kaitses lõputöö selle põhjal. Aastal 2005 oli skulptoridiplom käes.

“Ostsime Tartusse korteri. Abikaasa töötas Tapal, mina olin beebiootel ja sain Mooste kunstistuudiosse korraldustööle. Kui tütar oli pooleaastane, kutsus Mati Karmin mu tööle skulptuuriosakonda, kus seoses akrediteerimisega oli palju paberimajandust. Juhtus, et istusin rektori ja prorektoriga koosolekul, laps käputas sealsamas põrandal. Tegin tööd sageli ­öösiti, kui laps magas,” meenutas ta.

Kui Mati Karmin sai skulptuuriosakonna juhatajaks, kutsus ta asjaliku noore naise enda abiks. Selle kõrvalt astus Laila Talunik Tartu ülikooli kultuurikorralduse magistriõppesse. “Mul käis “klikk” läbi, et visioon oleks saada kultuuriministriks. Mul pole seda kunstniku põlemist, kultuur ja kunst on mulle lähedased just korraldusliku poole pealt. Olen rohkem kahe jalaga maa peal, tahan aidata toimida neil, kellel on see sisemine põlemine,” rääkis ta.

Laila Talunikku ärritab poliitikute valimiseelsete programmide üldsõnaline “hoiame eesti keelt ja kultuuri”, ta tahaks teada, mida ja kuidas selleks tehakse. “Minus on seda maailmamuutjat,” tunnistas naine.

“Mõnikord olen mõelnud, et äkki peaks midagi uut õppima minema. Ka abikaasa on öelnud, et äkki peaksin kunstist ja kultuurist lahti laskma ja jätma need hobiks, sest mu iseloomuomadused ja oskused võiksid leida rakendust ärimaailmas,” arutles ta. Kultuur on selleks siiski liiga hinge küljes. “Mul on see luksus, et saan seda tööd endale lubada. See tähendab toetavat perekonda. Vanemad on ka alati olnud selle poolt, et õpiksin ja teeksin seda, mis mind õnnelikuks teeb.”

Kuressaares Saaremaa ühisgümnaasiumi humanitaarklassi nelja-viielisena lõpetades ei teadnud toonane Laila Tali, mis eriala teeks teda õnnelikuks. “Pea oli tühi. Tegin küll koolis keraamikat ja käsitööd, aga seda “klikki” ei käinud, et minust peaks saama kunstnik. Tahtsin anda paberid Saaremaa ametikooli ja õppida kunstnikuks-dekoraatoriks, aga ema ütles, et tee mis teed, aga Saaremaale sa ei jää. Tol hetkel olin üsna solvunud selle peale. Hiljem olen aru saanud, et see oli ainuõige.” Piiga läks Tartu ülikooli bioloogiat õppima.

Ülikooli esimesel kursusel sai Laila tuttavaks varalahkunud venna Leino, tõelise kunstnikuhinge, sõpradega, Kursi koolkonna kunstnikega, liikus vaikselt sellesse ringkonda ja astus kõrgemasse kunstikooli. Skulptuuri valis selle kolmemõõtmelisuse pärast.

Kui “elusündmused keerasid noore inimese väga pea peale”, võttis aastaks aja maha, läks Saaremaale ja hakkas restoranis kokaks, ehkki söögitegemist oli suuresti vaid vanaema kõrvalt näinud ning tudengina endale makarone ja kalapulki valmistanud.

“Isa tuttava poeg oli peakokk ja võttis mu tööle. Arvasin, et koorin seal ainult kartuleid, aga ei – kõik lihad, magustoidud, kastmed, salatid tuli ära teha. Muidugi juhendati. Peakokk kooris ise meelsasti kartuleid.” Kaks kõige rängemat päeva olid need, kui tuli marineerida 200 kilo angerjaid ja konditustada mitusada kilo liha. Selgeks sai ka ettekandjatöö.

“Sügisel läksin uue vungiga kooli tagasi. Oli uus hingamine ja uus kursus, kust leidsin oma parima sõbranna. See on üks näide, kuidas võid mingil hetkel olla meeleheitel ja tüdinud, aga tagantjärele mõtled, et selleta poleks kohtunud nende inimestega,” kõneles ta.

Edasi loe SIIT.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles