“Umbes kaks kilo pahtlit lihvisin kõigepealt laua alla,” meenutab Tiiu Ehrlich, kuidas ta asus taastama vana ja logisevat lauda, mis nüüd tema elutuba kaunistab.
Lepikust leitud mõisaaegne laud sai uue elu
18. aprill 2015, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Omanäolist mööblit hindava naiseni jõudis laud tänu tema majasõpradele, kes olid mööblitüki leidnud kuskilt Tartu lähedalt lepikust – see oli seal lebanud, jalad püsti, kivihunnikus – ja toonud selle Tiiule. Lauast sai seltsiline samas stiilis toolile, õige pea lisandus neile veel taburet.
Kõrge seljatoega tooli omanikeks pakub naine kunagi Rakkes elanud kadakasakslasi. Laud pole aga ilmselt mõisa tisleri tehtud, pigem paistab olevat õpipoisi kätetöö. Seda järeldab Tiiu mõningatest nüanssidest, mis ilmnesid lauda lahti võttes.
Igatahes logisesid kõik kolm mööblitükki, ja mitte vähe, eriti veel laud, mis oli koidest tublisti uuristatud. Et uude koju kolitud mööblile leidus sobilik ruum, siis oligi põhjus neid korda tegema hakata.
Laua võttis naine üksipulgi lahti, täitis koiaugud, puuris, pahteldas, lihvis ja liimis, tegi PVA-liimist ja peenest saepurust segu, millega ehitas üles, mis tarvis.
Edasi loe SIIT.