Kooljad teatrilaval ja saalis. “Sinise laternaga”

, Rakvere eragümnaasiumi õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

“Kas sina elad veel või oled juba ammu koolja, käid poes, teed tööd, teadmata, et oled ammugi surnud?” Selline mõte jääb kõlama, vaadates Rakvere Linnanoorte Näitetrupi mitmetasandilist lavastust Viktor Pelevini novellikogust “Sinine latern”. Postmodernistist orientalistliku mõtteviisiga Pelevin on küllap tänapäeva noortele igapidi õpetlik autor.

“Sinist laternat” võib vaadata kui noortelaagri õuduslugude ööd. Samas on see tagasivaade nõukaaegse inimese igapäevaelule ja laste kasvatamisele, sekka poliitilist anekdooti ja lõpuks metafüüsiliselt mõtlemapanev arutlus inimese eksistentsi reaalsuse, elu ja surma üle.

Näidend algab pildiga nõukogude eliitpioneerlaagrisse Artek saadetud poiste kodudest. Ülevaate tolleaegsest perekonnaelust on lavastaja Tiina Rumm lahendanud andekalt ja tempokalt, kujutades laval ühegi sõnata tervet galeriid stereotüüpseid tegelasi: puujalaga militsionäär, vaevatud töölisnaine, proovireisijast isa, joodik, küürakas vanaema jt. Iga perekonnastseeni lõpus saab unustatud või allasurutud perepoeg tuusiku Artekki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles