Lokid ja kauge küla lõid lapsed kihevile

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogu Vaeküla koolipere oli Eeva ja Villu Talsi hommikusest muusikatunnist niivõrd lummatud, et istuti vagusi ja suu tehti lahti vaid selleks, et valjul häälel kaasa laulda.
Kogu Vaeküla koolipere oli Eeva ja Villu Talsi hommikusest muusikatunnist niivõrd lummatud, et istuti vagusi ja suu tehti lahti vaid selleks, et valjul häälel kaasa laulda. Foto: Marianne Loorents

“Tere, meie oleme Eeva ja Villu Talsi ning mängisime just ühe polka. See on hommikuks kõige parem lugu,” räägib Villu Talsi ühel neljapäevahommikul Vaeküla kooli lastele.

Sel hommikul räägivad nad publikule sellest, kuidas neist said muusikud. Ja lapsed, nii väikesed kui suured, kuulavad, suu ammuli.

“Sündisin perre, kus oli tavaline, et lauldi ja mängiti pilli. Pidudel oli alati elav muusika. Kui mina olin kolmeaastane ja mu õde viiene, läks tema muusikakooli. Me isaga läksime teda saatma. Ja siis tuli isal mõte, et mina võiks ka muusikakooli minna. Küsis mu käest, mis pilli ma mängida tahaksin. Ainus pill, mida ma nimetada oskasin, oli viiul. Nii ma seda siis õppima läksin. Üleüldse räägiti, et ma olevat laulma hakanud varem kui rääkima. Minu hitt oli siis “Täna öösel naudin elu” ja nüüd laulan selle teile ka,” jutustab Eeva Talsi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles