Haavikuemand tõi keset Haljalat majahoovis pojad ilmale

Aarne Mäe
, Virumaa Teataja peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liis Kütt näitab jänesepoega, kes on üks kolmest alevi keskel koduaias ilmale tulnutest.
Liis Kütt näitab jänesepoega, kes on üks kolmest alevi keskel koduaias ilmale tulnutest. Foto: Aarne Mäe

Suur oli Haljala rahvamaja naabruses elava perekonna üllatus, kui nende taksikoer ühel hommikul muruplatsil tundmatute karvapallidega mängis.

Selgus, et alles lihavõttepühade ajal kaheksa küülikupoja võrra rikkamaks saanud pere koduaias oli halljänes ilmale toonud kolm poega, kelle urukoerana tuntud, kuid muidu sõbralik taks kohe üles leidis.

Mario Kütt nägi metsjänest õuel ringi hüppamas pühapäeva õhtul, tegi temast pilti ja näitas ka teistele pereliikmetele.

“Meil on endal puurides prantsuse pässi tõugu küülikud ning terve pesakond noori, ehk see meelitas haavikuemanda aeda,” arutles perepea Mario. Juba järgmise päeva õhtul tassis taksikoer majatrepile metsjänese poja, tõenäoliselt tahtis ta ­ootamatut külalist ka teistele näidata.

Esialgu ei osatud midagi muud teha, kui loomake küülikupuuri panna. Järgmisel päeval tõi taks saba liputades veel ühe poja ning lõpuks leiti värava kõrval põõsas – liiklusrohke tänava ääres – kössitamas kolmaski poeg.

Pereema Liis Kütt rääkis, et pärast jänesepoegade leidmist hakati kohe internetis vaatama – pool ööd kulus internetis –, mis nendega teha tuleb. Selgus, et jänes jätabki pesa päeval maha ning käib poegi ­öösiti söötmas. Sestap viis pererahvas armsad olevused ööseks põõsasse tagasi.

Liis: “Naljaks ongi, et kuu aja eest sündis meile kaheksa küülikupoega ja nüüd tuli veel kolm metsajänkut.”

Küttide puhul pole tegemist siiski paadunud küülikukasvatajatega, vaid loomakesed on toodud lihtsalt lastele rõõmuks.

Metsjäneste ilmaletulek keset alevikku tekitas Haljalas nädala kestel parajat poleemikat ning lisaks pere kahele lapsele oli jänkukesi uudistamas hulk külainimesi, nii vanu kui noori.

“Mis sul, naabrimees, vastu on panna?” küsis Liis Kütt naerdes üle aia asja uurima tulnud Jaanuselt. Liisi vanaema rääkis, et see on ikka haruldane juhtum, kuigi ka tema kodus Eru külas oli selline asi aastaid tagasi ilmsiks tulnud. Aga Eru asub metsade keskel.

Alles mõne aasta selles kohas elanud perekond on sattunud metsloomadega ka varem kontakti. Läinud aastal vaatas põder neile otse toaaknast sisse.

Perepea Mario Kütt arutles, et äkki on sel mingi tähendus. Igatahes nende perekonnanimi ulukeid vist ei hirmuta.

Mis nüüd edasi teha, seda ei teagi. Küülikukasvatusega tegelenud jahimees Viljar Liiva rääkis, et kui jänesepoegadel on inimese lõhn küljes, võib ema nad maha jätta. Aga kui näiteks käeshoidmisest on mitu tundi möödas, ei juhtu midagi. “Parem on nad pessa viia ja sinna jätta,” avaldas ta arvamust.

Samas hoiatas Viljar Liiva, et kui metsast leitud jänesepoeg viiakse küülikutega kokku, võib see koduküülikutes esile kutsuda haigusi. “Tegemist on ikkagi kahe liigiga,” täpsustas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles