Nädala kaja: kiri pojale

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Viita-Neuhaus.
Anu Viita-Neuhaus. Foto: Marianne Loorents

Kallis laps! Olen juba seitse kevadet EMA, lapsevanem. Vanem, kuid mitte targem. Üsna ruttu õpetasid mulle rohkem kui eelnevad aastad. Pühendumist, rahu, rõõmu, lähedust, päeva püüdmist. Õnnelikkust. Kooskasvamist. Sellel kevadel, kuu enne emadepäeva, tulin lasteaeda. Vestlesime Sinu kaaslastega elust ja olemisest. Need olid erakordselt ausad peegeldused. Usute, et kui lasteaed läbi ja suvigi otsas, olete naksti suured.

Mulle meeldivad sellised võimed, kindlameelsus. Selles on väge. Olen alati uskunud, poeg, et elurõõm, jõud elada ja uudishimu on tähtsad. Olla rändur, teel, olla huvitatud – soovin, et julged ja tahad niimoodi elada ja kogeda.

Kallis, nüüd, kui oled “suur”, seitsmene, üllatad mind, täiskasvanut. Sinu filosoofia on erk ja eluline. Tänan, et oled selline! Aga siiski tahaksin rääkida mõnest asjast. Ma ei taha targutada, õpetada, noomida. Lihtsalt mõtleme koos. Tundub, et praegu on õige aeg. On veel aega!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles