Eesti väärib tulevaste suurmeistrite kooli

Sander Liivak
, tõlkija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sander Liivak
Sander Liivak Foto: Erakogu

Tuleval aastal möödub sada aastat Paul Kerese sünnist. Sellega seoses tekib küsimus, millal saab Eesti järgmise Kerese. Kas tänased noored maletähed Mai Narva ja Ottomar Ladva suudavad tõusta maailma tippu? Kas Jaan Ehlvest tuleb triibulise tähelipu alt tagasi sinimustvalge alla?

Meistrikandidaat Margus Sööt tõdeb ajalehe Eesti Maleelu 2015. aasta avanumbris, et aktiivseid maletajaid on Eestis nii vähe, et nad on lausa väljasuremisohus olev liik. Malehuvi kadumist, maletreenerite vaesumist ja pokkeri pealetungi taasiseseisvunud Eestis käsitleb ka Kalle Käsper oma suurromaanis “Buridanid”, mida võib pidada 21. sajandi “Tõeks ja õiguseks”.

Koduloolane Lembit Aader on kirjutanud (“Rakvere oli omal ajal Eesti tõusev malekeskus”, VT 17.12.2010), et 1935–1940 toimusid Rakvere maleklubi treeningud kaks korda nädalas, viis tundi korraga (kella 18–23). Pärnus korraldas Paul Kerese isa, rätsepmeister Peeter Keres turniire, mis kestsid lausa kolm päeva järjest (sellest on oma mälestustes kirjutanud Paul Tamm). Kas tänapäeval on amatööridel võimalik nii palju aega malele pühendada? Kuldsetel kolmekümnendatel polnud ju veel televisiooni, internetti ega Facebooki, elutempo oli üldse aeglasem. Tol ajal peeti malemängu samasuguseks intelligentsuse näitajaks kui kirjaoskust. Tänapäeval pole Rakvere maleklubil oma ruumegi ja liikmeskonna moodustavad põhiliselt vanahärrad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles