Juhtkiri: Trahv lapib eelarvet?

Kui seadusi poleks, valitseks anarhia. Muu hulgas ka teedel, kus peaks korra tagama liiklusseadus. Kui seadus juba on, tuleb selle täitmist kontrollida. Ja nii mõõdavad politseinikud kiirust, kontrollivad turvavöö kasutamist ja lasevad alkomeetrisse puhuda.

Seadusrikkujaid tuleb karistada, sest muidu kaotab seadus oma mõtte. Eestis on karistamiseks valitud trahvid. Või kas ikka on? Äkki on trahvide kogumine hoopis vahendiks aukliku riigieelarve lappimisel? Sest kuidas muidu seletada otsust suurendada alates järgmisest aastast trahviühiku määra, millel trahvisummad põhinevad, kaks ja pool korda – seniselt neljalt eurolt kümnele.

See tähendab, et reaalsed karistused võivad praeguselt 12 kuni 1200 eurolt kerkida 30 kuni 3000 eurole.

Juba praegu on paljud liiklustrahvide tasumisega hädas ning karistus laieneb trahvitavalt tema perele.

On teada tõde, et trahvisumma suurus ei tohiks üldjuhul ületada poolt kuupalka.

Kui tulevikus võib 21kilomeetrilise tunnikiiruse ületamise eest saada trahvi kuni 1000 eurot, on midagi väga valesti. Nii poole kuupalga mõttes kui puhtinimlikult.

Ilmselt ei ole valdav enamik nendest, kes liiklustrahve saavad, pahatahtlikud huligaanid, vaid täiesti normaalsed liiklejad. Ning seadusrikkumised on juhuslikku laadi ja tingitud pigem hooletusest või tähelepanematusest.

Väga kõrged trahvid toovad sisuliselt topeltkaristuse, sest üpris kergesti võib pihku jääda kohtutäiturile, kes oma osa nõudma hakkab.

Loomulikult on neid, kes kunagi mingeid trahve ei maksa, kuid normaalsed liiklejad on enamasti ka seaduskuulekad kodanikud ning püüavad iga hinna eest talle määratud trahvi tasuda.

Kui autojuhil kehtivat seadusrikkumist ei ole, võiks politsei esimesel korral suhteliselt leebe olla.

Pai teha just ei maksa, aga karistus ei peaks ka inimesel eluisu ära võtma. Uute trahvisummade puhul kipub aga viimane variant peale jääma.