Repliik: linn on minu

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Viita-Neuhaus.
Anu Viita-Neuhaus. Foto: Marianne Loorents

Teatrimäelt alla sõites helistan kodustele, et öelda, olen kohal. Alguses. Minu jaoks on Tallinna tänav Rakvere linna algus. Imelik, et lapsepõlve silmapiir jääb alles, ehkki mõistad, et reaalsuses on see ammu laiem, lõputu, piirideta tee.

Päev on lõunas. Tallinn, see tänav, on kummaliselt vaikne. Millal ma tunnetasin seda sama nimega linnas? Muigan, kui kümne minuti jooksul möödub üks inimene. Tõstan pilgu ja ... Mees, teda ma nägin peaaegu iga päev, kui siin koolis käisin. Tavaline nimetu, kes saab linna sümboliks. Ma ei tea tema nime, kuid olen näinud tema silmi. Mõistan, et teen õigesti, et tulen ...

Koht, kus elada, peab midagi tähendama. Mõistsin seda eelmises elukohas. Linn, kus töötasin, olin ja armastasin, jäi ühtäkki liiga suureks, võõraks, muutus ebameeldivaks. Sel polnud midagi pistmist minuga ja minul temaga. Elasin mööda endast ja teistest.

Ja järsku olengi inimene, kes peab oma sünni- ja kodulinna peaaegu kogu maailmaks, mõtlen Tallinna tänaval.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles