Juhtkiri: Kuni külad elavad, elame ka

Aasta küla aunimetust läheb püüdma üks Lääne-Virumaa küla – Miila. Vahva koht, mis nooruslik, hoitud ja armastatud. Väeline ja lasterikas.

See on stereotüüp, et külades elavad ainult vanemad inimesed, kes on sinna ammugi kodu rajanud, seal eluaeg elanud ega tahagi kuhugi minna. Või siis need, kellel puudub ettevõtlikkus oma elujärge parandada. Ka see, et külaelu sureb kohe-kohe välja, on müüt.

Muidugi on elu muutunud, rohkem töökohti ja võimalusi on linnades ning ei saa eitada, et urbaniseerumist ei peata miski. Kuid on ka omajagu inimesi, sealhulgas noori, kes on teadlikult valinud elu maal ning sellega väga rahul. Elu maakohas eeldab küll keskmisest rohkem ettevõtlikkust, samuti liikumisvõimalust, sobivat tööd ning seda, et ei pood, kool ega lasteaed asuks ebamõistlikult kaugel.