Juhtkiri: Kuni külad elavad, elame ka

See on stereotüüp, et külades elavad ainult vanemad inimesed, kes on sinna ammugi kodu rajanud, seal eluaeg elanud ega tahagi kuhugi minna. Või siis need, kellel puudub ettevõtlikkus oma elujärge parandada. Ka see, et külaelu sureb kohe-kohe välja, on müüt.

Muidugi on elu muutunud, rohkem töökohti ja võimalusi on linnades ning ei saa eitada, et urbaniseerumist ei peata miski. Kuid on ka omajagu inimesi, sealhulgas noori, kes on teadlikult valinud elu maal ning sellega väga rahul. Elu maakohas eeldab küll keskmisest rohkem ettevõtlikkust, samuti liikumisvõimalust, sobivat tööd ning seda, et ei pood, kool ega lasteaed asuks ebamõistlikult kaugel.

Lääne-Virumaal aktiivseid külasid leidub. Mõnedki pojad on isadelt üle võtnud talu või suuremagi põllumajandusettevõtte juhtimise. Paljudes kohtades on külarahvas näidanud initsiatiivi: rajatud või korda on saanud külaplatsid ja -majad, kus käib vilgas tegevus; korraldatakse ühiseid talguid, vahvaid pidusid, ollakse üksteisele toeks.

Elu näikse olevat jõudnud niikaugele, et noored, kes on jalad maha saanud ning sarved maha jooksnud, kipuvad linnakärast eemale rahu ja vaikust otsima. Liiga kaugele siiski ei minda ning päris tagamaal asuvad külad jäävad tühjaks ja hääbuvad tasapisi. Optimaalne kaugus tundub olevat kuni veerandsada kilomeetrit keskusest, Lääne-Virumaal seega Rakverest. Kaugemad kandid aga kiduvad.

Suurt lootust sisendab see, kui küla ärkab ja toimib: noored leiavad seal eneseteostusvõimalusi, käivad õppimas ja tulevad siis värskete ideede ja teotahtega kodukanti vana hoidma ning uut edendama. Ehk saab külade tühjenemise aeg mööda ning algab täitumise aeg. Riigilt nõuab see tarka poliitikat, mitte sellist säästumõtlemist, et kaotame kõik alates postkontorist kuni bussiliinideni, sest nii säästab raha.

Maaelu justkui uuest hingamisest hoolimata oleks huvitav teada, kui palju ikkagi on Eestis maainimeste arvelt kokku hoitud.