Maal töötamine ei tohi tähendada vaid traktoriroolis istumist

Põllumees teeb töö ära pelgalt mõne abilise ja võimsate masinatega ning ülejäänud inimesed peavad endale muu töö leidma, selgitas Setomaa mees. 

See oli üks mõte, mis käidi väja täna Türi kultuurimajas Sakala väljaande MaaElu ideeturu teisel debatil, mida juhtis Sakala peatoimetaja Hans Väre. 

Debati pealkiri oli "Kes konnaga, kes konnata" ehk käsitluses oli elukeskkond maal ja pilk suunati aastasse 2025. ""Maa" all mõtlen seda, mis pole lihtsalt põld, mets ja soo, vaid ka külad ja väikelinnad nagu Viljandi – need linnad, mis ei ole Tallinn ega Tartu või ka London ja Helsingi," ütles Väre. 

Lisaks Igor Tarole võtsid debatil sõna loodusnaine Kristel Vilbaste ning lavastaja ja näitleja Vallo Kirs. 

Tagasi maale elama

Maakoht või väikelinn elukeskkonnana on vastandlik. Ühelt poolt tuleb kas või laste kooli ja lasteaeda viimisega vaeva näha ja buss ei pruugi kodukohast sihtpunkti sõita. Teisalt märkis Igor Taro, et koolibussi ringid on maal enamasti väga hästi korraldatud, nii et tema lapsed käivad juba bussiga iseseisvalt lasteaeda. "Mitte et ma sunniks neid, vaid nad ise tahtsid. Need asjad on maal korraldatud tihtipeale palju paremini kui linnas ja muretsema ei pea," lausus ta. 

Maaelu hüved sõltuvad vaatenurgast. Näiteks Viljandimaal käib Tipu külla  liinibuss vaid neljapäeviti, aga statistikaameti andmetest tuleb välja, et maainimesed peavad terviseabi ja teatripiletite kättesaadavust paremaks kui linnainimesed. "Võib olla ei ole spetsiifilisi asju nagu balletitrenn võimalik maal teha, aga näiteks mingit muud sporditegevust on hoopis lihtsam korraldada," märkis Taro. 

Seda, et elu maal ehk väikelinnas on talle paremini hoomatav, ütles ka Ugala teatris töötav Vallo Kirs. 27-aastane näitleja ja lavastaja rääkis, et valis elukohaks Viljandis, sest inimene tahab tunda, et ta on vajalik, ning Viljandi-suguses väikelinnas toimuvad portsessid on tema jaoks hoomatavad ja tal on võimalus neis kaasa lüüa. Nii sündiski kuuel Viljandi kultuuriakadeemiat lõpetaval näitlejal otsus jääda Ugala teatrisse. 

Kirs rääkis, et kindlasti aitas väikelinna valikule kaasa ka kogemus elust Londonis. "See arendas ilmapilti ja pani väärtustama seda, mis on kodus olemas. See oli vajalik kogemus ja sain aru, et kuulun siia elama koos oma inimestega, kel on ühine arusaam kas või huumorist,"  lausus ta. "Kui sa ikka oled väikelinna poiss ja selle keskkonnaga harjunud, siis sa tahad tagasi. Sa tahad oma lastele sedasama, mida oled õppinud väärtustam. Mina tulin tagasi targema ja kogenenumana." 

Kristel Vilbaste nõustus, et inimese väärtused jõuavad ringiga tagasi, ning meenutas aega, mil ta laps oli väike. "Tassisin teda siis maale ja metsa," sõnas ta ja lisas, et teismeeas ei tahtnud nooruk sellistesse kohtadesse tulla, kuid nüüd rajab ta endale talu. 

Mitte ainult traktoril

Kuid Kristel Vilbaste toodud näide ja Vallo Kirsi jõudmine tagasi väikelinna pole Eesti puhul nii tavapärane midagi. Igor Taro tõdes, et maapiirkondadel on suur tühjenemise risk. "Eesti on jõudnud teatud tasemele, kus võib tekkida murdepunkt: kas olukord halveneb väga järsult või on võimalik ehk midagi päästa." 

Ta lisas, et seesama teenuste parem kättesaadavus pole iseenesestmõistetav. "Me oleme olukorras, kus maal on ühe inimese kohta võib-olla midagi liiga palju, ja kui hakkame seda kärpima, käivitame spiraali lõplikult," rääkis ta.

Kui mõelda, et elu maal ei pea olema ainult põllupidamine, endale toidu kasvatamine või mingi kiiksuga tegevus, vaid on normaalne, et osa riiklikust bürokoraatiast tegutseb väljaspool Tallinna, on elu maal veel võimalik. "Päris paljud olid siin hääletusel seda meelt, et kui panustame taristusse, saab maal teha ka teistsugust tööd kui ainult traktoriga. Sellele võiks mõelda riiklikul tasemel, sest riik on võimeline töökohti ja ressursse suunama."