Nädala kaja: meid on niigi vähe

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teele Üprus.
Teele Üprus. Foto: Marianne Loorents

Suvi tuleb, päike käib järjest kõrgemalt, seelikud lähevad muudkui lühemaks ja inimesed lõbusamaks.

Kahjuks sagenevad aga uudised, mille pealkirjadeks on näiteks “Must nädalavahetus: liikluses hukkus kolm inimest”, “Tänavune esimene uppunu”. Kui pealkirjast kaugemale vaatame, näeme sõnu “alkoholijoobes”, “purjus”, “pidu”... Alles nädal tagasi sõitis üks bemmivend pealinnas 13 inimest vigaseks, ja oli ise neljateistkümnes. Ma polnud küll tema autos, et teaksin täit tõde, aga meediakajastustest nähtub, et ilmselt soovis alkoholijoobes 22aastane noormees sõidukis olnud neidistele muljet avaldada.

Come-on! Mis muljet sa avaldad, kui põrkad teise autoga kokku ja vigastad seejuures ka tee ületamist ootavaid inimesi! Kõva mees? Ma ei tea, mis maailmas selliseid tegusid kõvaks hinnatakse.

Ei usu, et mu siinsest hurjutamisest midagi kasu võiks olla, sest hurjutatakse ju igal aastal suve eel. Korrutatakse, et ära sõida purjus peaga, ära uju purjus peaga, ära lase purjus sõpra rooli, ära lase purjus sõpra ujuma ...

No kuulge … meid on siin Eestis niigi vähe, sestap ei tohiks me ise end hävitada.

Aga mis meie teeme – joome lakkamatult ning hakkame lolli mängima. Kui palju näeme reedeõhtuti noortepunte, kes poest alkoholi EI osta? Sellel rindel oleme Euroopas esirinnas.

Ja mis kõige hullem: sageli ollakse väga uhke selle üle, mis vägitegusid on korda saadetud! Ma pidin pikali kukkuma, kui sattusin seltskonda, kus üks neiu kelkis: “No ma olin tookord ikka täiega täis, ropsisin täiega, kõik kohad ropsisin täis. Järgmine päev oli ilge s**t olla, jälle ropsisin pool päeva, eluisu polnud ollagi.”

Kas see on nüüd asi, mille üle uhkust tunda? Mõni vajuks maa alla, kui temaga midagi sellist juhtuma peaks. Ja et sellest veel kellelegi rääkida … oo ei.

Vaevalt selline mammalik monoloog midagi aitab või kellegi elu säästab. Aga peeglisse võiks ikka vaadata. Kas mina olen alkoholijoobes autorooli istunud? Või ujuma läinud? Mida ma siis mõtlesin? Aga kui ma poleks elusalt tagasi tulnud, mis see mu lähedastele oleks tähendanud? Või kui minu süül poleks mõni võõras inimene enam koju jõudnud?

Ehk tasuks vägitegusid pigem analüüsida kui nendega kelkida, sest ühel hetkel võib-olla ei saagi enam kelkida – mis sa seal hauas ikka kekkad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles