Noored: Lindbergh juhtis kirjaniku Eestisse

Miks sa tulid Eestisse?

Minult on seda väga palju kordi küsitud, ja ma ei oska ikka veel sellele vastata. Mul oli plaan minna elama kuskile mujale, lõpuks mõtlesin, kas minna elama Saksamaale, Eestisse või Skandinaaviasse, täpsemalt Rootsi.

Kõikidest variantidest oli Eesti kõige mugavam ja – mis siin salata – odavam võimalus. Seega ma tulin siia.

Kuidas sa Rakverre sattusid?

Pika tänava galeriis korraldati veebruaris azulejo’de näitus. Portugali saatkond kutsus mu sinna.

See oligi näitus, kus tuttavaks saime.

Sa kutsusid mind Meediastuudio noor­tele loengut pidama ning mõtlesin, et see on hea idee. Olen varemgi noori õpetanud ning pean seda alati huvitavaks väljakutseks.

Seega tulid Rakverre teist korda. Palun räägi lugejatele, mida siis siinmail tegid.

Jah, Rakveres uputasid tookord tänavaid lumeveed. Saan aru, miks soovitasid mul kummikud jalga panna. Kohtusime Meediastuudio liikmetega, rääkisin neile enda ajakirjandusalal töötamise kogemusest.

See oli väga tore kogemus. Mulle meeldisid sinu õpilased väga, toredad noored. See oli aeg, kui “Minu ilus eksiil Eestis” oli just ilmunud (Marquesi kolum­nikogumik – toim.).

Jah, ma reisin väga palju ringi oma töö pärast, kirjutan reisiajakirjadele Volta ao Mundo ja Rotas & Destinos. Tänu sellele on mul palju teadmisi erinevatest kultuuridest, millega saan võrrelda Eestit. See ongi enamiku kolumnide, mida Eesti Ekspressile kirjutan, sisuks.

Aga nüüdseks on sul välja tulnud juba teine eestikeelne teos.

Selle romaani pealkiri on “Mees, kes tahtis olla Lindbergh” ning see räägib mehest, kes tahtis elada samamoodi nagu ameerika lendur Charles Lindbergh.

Kes oli Charles Lindbergh?

Ta oli esimene mees, kes lendas üle Atlandi ookeani. Ta oli ka leiutaja ja seikleja. 2004. aastal selgus, et Lindyl (nagu ameeriklased teda hellitavalt nimetavad – toim.) oli vähemasti kaks perekonda.

Tal oli seaduslik abikaasa, kellega tal olid lapsed, aga lisaks oli tal kolm last kellegi sakslannaga.

Mis on raamatu sisu?

See on lugu noormehest ni­me­ga Carlos Bernardo, kes ei ole nõus ühiskonna seatud reeglitega ning otsustab käia oma teed.

Ta on sunnitud abielluma neiuga traditsioonilisi väärtusi austavast perekonnast, sest tüdruk jääb temast rasedaks. Aga kuna tüdruku perekond ta sellisesse sundolukorda paneb, siis ta otsustab kasutada muid võimalusi oma vabaduse teostamiseks. Kuna ta töötab lennusaatjana MagicWingsi nime kandvas odavlennufirmas, siis saab ta palju ringi reisida.

Mis temast lõpuks saab?

See ei olegi niivõrd oluline. Peamine on see, et tema natuke hullud otsused viivad päris hullude tagajärgedeni, mis omakorda viivad tagajärgede tagajärgedeni. Ta saab mitme naisega lapsi, täpsemalt tütreid. See on nagu tema karistus - ta ei saa mitte ühtegi poega. Võib-olla on see karistus selle eest, kuidas ta naisi kohtleb.

Kuna on võimalik, et tema tütardele saab osaks sama saatus nagu tema naistele.

Aga ükski isa ei tahaks sellist saatust oma tütrele.

Praegu tundub küll, et see raamat on noorele lugejaskonnale liiga ekstravagantne.

Oleneb, kuidas võtta. Mu ema ei suuda “Lindyt” siiani lugeda, nimetab seda liiga pornograafiliseks. Samas, ma ei häbene oma loomingut ja arvan, et see peab just selline olema, nagu välja kukkus.

Ma tahtsin kirjutada karikatuurselt mehelikkusest. See oli mu esimene raamat ja selles tahtsin uurida teemat, mida juba tunnen. Lähtusin kirjutades ka päris palju instinktist ja ei oska “Lindy” kirjutamist kahetseda.

Kui sa kirjutasid “Lindyt”, siis sa veel Eestis ei elanud.

Jah, see on tõsi. Võib öelda, et osa põhjustest, miks Eestisse otsustasin kolida, on ka “Lindyga” seotud. Kuigi mulle ei meeldi see, kui kirjanikud ütlevad, et nende looming nagu võttis nende üle võimust, siis ikkagi ... Carlos Bernardo juhtis mu Eestisse.

Ta aitas mul vastu võtta otsust, et just Eestist saab minu uus kodumaa – seda võib iga lugeja ise “Mehest, kes tahtis olla Lindbergh” välja lugeda.

Seega osa kogu müstikast selle ümber, miks Eestisse tulid, on peidus selles teoses.

Jah.