Aastal 1984 põgenesin okupeeritud Eestist. Mulle ei meeldinud nõukogude võim ning sellega kaasnenud sõnavabaduse puudumine ja venestamispoliitika. Eelkõige pagesin sellepärast, et see oli keelatud. Nõukogu Liidus oli kodumaalt põgenemine või välismaalt siia mittetagasipöördumine kuritegu – kodumaa reetmine. Karistuseks ENSV KrK § 62 kohaselt kuni 10–15 aastat vabadusekaotust või surmanuhtlus.
Minejaid oli Eestist sel ajal vähe ja kasutati saadaolevaid vahendeid. Kes sai ametlikult lahkuda nn juudikvoodi alusel Iisraeli – näiteks Neeme Järvi ja Arvo Pärt; kes sõlmis fiktiivse abielu mõne välismaalasega. Minul neid võimalusi polnud, suutsin end tööle sokutada komsomoli keskkomitee kultuuri- ja propagandaosakonna instruktoriks ning tänu sellele sain aasta hiljem sõita viieks päevaks Soome turismireisile. Sealt põgenesin Rootsi, kus palusin poliitilist varjupaika. Valuutat sai kaasa vahetada täpselt nii palju või pigem nii vähe, et kõige odavamat laevapiletit Soomest Rootsi selle raha eest ei saanud. Palusin abi ühelt Seppolt, kellega olin tutvunud Tallinnas. Soomlasele omase stoilisusega ütles ta puises inglise keeles kuldsed sõnad: “Sul võib minna Rootsis halvasti ja sul võib minna hästi. Aga kui mina oleks sinu asemel, siis ma põgeneksin ja loomulikult laenan ma sulle laevapileti ostuks raha.” Seppol oli õigus.