Nädala kaja: pagulased omal maal

Aarne Mäe
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aarne Mäe.
Aarne Mäe. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Kuni viimase aja sündmusteni Vahemerel seostus mulle mõiste “pagulus” Eesti sõjapõgenikega. Pole peret, keda ei oleks see teema puudutanud. Inimesed jätsid oma kodu ja kodumaa ning põgenesid paatidega üle mere, alguses Rootsi, osa sealt edasi Saksa pagulaslaagritesse, kust neid jagati Austraaliasse, Kanadasse, Argentinasse ...

Ajad olid teised, inimesi elas maamunal palju vähem ja ruumi jätkus kõigile. Eestlased võeti kõikjal kenasti vastu. Nad ise olid töökad, usinad ja nutikad ning enamasti töötasid end kiiresti üles.

Teame kõik, et selle suure sõjaga seondus ka teistpidi traagika – inimesed saadeti sunniviisiliselt oma kodust ja kodumaast eemale. Ida poole. Siberisse. Kes seal vastu pidas, tuli tagasi veel tugevamana. Aga paljud ei tulnud ... Ka see tragöödia ei jätnud suuremat osa peredest puudutamata.

Hiljem jäime aastateks siia (Nõukogude riiki) vangi. Saime oma sisserändajate kvoodi täis idanaabritega, kes meile kaevandama või piiri valvama saadeti. Peagi tekkisid rahvuslikud pinged.

David Vseviov ütles ühes oma raadiosaates tabavalt: Venemaa oli huvitav riik – neid, kes välja tahtsid minna, ei lastud, kes aga ei soovinud minna, need saadeti välja.

Neegreid nägime toona ainult Pipi-raamatus või merekoolis. Sellele, mis nüüd toimub, tulebki vastust otsida meie minevikust. Meid on nii vähe, me oleme nii ära hirmutatud ja olnud nii kaua isoleeritud, et me ei salli uut migratsioonilainet, eriti veel sellist, mis kannab siia inimesed hoopis teisest kultuuriruumist. Ja minu meelest ei saa seda ka kellelegi pahaks panna.

Siinkohal ei pea me rääkima ei sallivusest ega ka rassismist. Aga rahvaarvult väga-väga suureks paisunud maailmas kaob eestlaste imeväike etniline grupp paratamatult lihtsalt ära.

Endine välisminister ja europarlamendi saadik Kristiina Ojuland lajatab: “Euroopa peab kehtestama nulltolerantsi niinimetatud põgenike suhtes!” Ja lisab: “Immigrantide-põgenike suhtes saab olla ainult üks poliitika – ei, ei ja veel kord ei, mitte ainsatki ei tohi üle Eesti piiri lubada.” Ning lisab ilma igasuguse poliitkorrektsuseta: valge rass on ohus.

See on vaid üks piisk praegu möllavast vaidlustemerest. Tahame või mitte, aga euroliitu kuuludes me põgenikest ei pääse. Kvoot on ainult arv. Selle taga on reaalsed inimesed. Nemad. Ja meie.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles