Kultuur: Omandireformatsioon inimsüdames

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan (Peeter Rästas) usub, et Leena (Anneli Rahkema) ja Soosaare on viimaks tema omad.
Jaan (Peeter Rästas) usub, et Leena (Anneli Rahkema) ja Soosaare on viimaks tema omad. Foto: Rakvere Teater

Soosaarel kasvab lill, Leena nimeks. Lille järele sirutavad käe kaks noort meest. Aga mitte lillest ei mõtle nad alati südamepõhjas. Hoopis maatükist või inimkonna heaolust.


Esimese hooga tahtsin panna loo pealkirjaks “Soosaare varjus. Leena lugu”, sest nii seinast teise kulgev nappide rekvisiitidega lavaruum, kus vaatajad kahel pool, kui ka sisu – ühe noore naisekssündinu valikute traagika – meelitavad tõmbama paralleele lavastusega “Vargamäe varjus. Mari lugu”.

Liiati oleks Kitzberg ja Tammsaare ning Lennuk ja Noormets võrdlemisväärikad partnerid. Samas on Andres Noormets ja Urmas Lennuk kontseptuaalselt erinevad lavastajad, ehkki ühispunkte võib leida mitmel tasandil.

Sirged kired

Mõlemad kirglikud lavastused kõnelevad ammu kirja pandud loo kaudu tänasest inimesest ja igavestest valikutest. Pikemalt sellest siiski ei räägiks, aga mõtlemisainet on küll.

Alustaks hoopis kavast. Kaks taaskasutuses olevat paberilehte, asjakohasel poolel andmed lavastuse kohta, teisel pool rist peale tõmmatud ajaloolistele õhtusöökidele ning Baltoscandalile.

Taaskasutus, Rakvere teatri süvenev kaubamärk, esitleb end ka Kristi Leppiku kostüümides.

Mängijate loetelus nimetatakse esmalt näitleja, alles seejärel roll. Näitleja on primaarne. “... palun ütle mulle oma teine nimi / palun mängi mulle oma teine mäng ...” ja “... töölisklassi kangelane on midagi, mis olla ...” ütlevad “peeter rästase reaalused tõlked anneli rahkema tasemel” Nick Drake’i ja John Lennoni lauludest. Võti siis justkui. Mida ei maksa liiga sügavale lukuauku pista.

Andres Noormetsa lavastus ootab vaatajalt tahet mängu sisse minna ning end pööreteks/pööristeks avatuna hoida. See tehakse kohe alguses selgeks, kui astutakse kirglikust tegevusest jutustamise habrassitkele alale.

Kired “Tuulte pöörises” on suh­teliselt sirged ja selged. Seda küll pigem vaatajale kui nendes mäslevatele tegelastele. Lavastaja on suurendusklaasi alla seadnud kired üdini eestlaslikus kontekstis, kus ennem minnakse hukka või lastakse lähedasel inimesel kannatada tantaloslikke (kire)piinu, kui hakatakse rääkima sellest, mis ärvardab hingel kaane pealt lüüa. Või lööbki.

Suurepärase rolli just selles laadis ja ülima tundliku vaoshoitusega teeb Toomas Suuman Leena isa Jaaguna. Elutark mees näeb selgelt kujunevat suhtemustrit, teab ette, mis hakkab juhtuma, ning püüab isegi sellest märku anda.

Aga just nõnda vihjamisi ja poolele teele jäädes nagu eestlane ikka, nii et kõnetatav, kel pea kirgedest paks, kohe sugugi mõtet ei taba. Või tabada ei taha - piinlik ju rääkida, lihtsam ikka endasse hoida, kuni kire punane udu silmad ja mõistuse endasse mähib. Jaagu mõistev pilk ja tark hing, peremeheväärikus ja isasüdame vaev on mängitud nõnda, et kõnelda võib suurt järku rollist.

Kaks noort pulli, kes tüdruku nimel sarved risti panevad, Ala-Soosaare peremees Kaa­rel (Erni Kask) ja Jaagu sulane Jaan (Peeter Rästas), tiirutavad ägedas sõnalahingus partei ja rahahoiu küsimustes ümber poodiumi, kus seisab Leena, lill, kel kaasavaraks Soosaare.

Erni Kase Kaarel armastab tüdrukut tõemeeli – kui aega saab. Aga enamasti ei saa, sest hoiukassa ja piimaühistu asjad tahavad kirglikku, viimseni pühendunud ajamist. Kui ilmakord paremaks saab, ehk siis ...

Kaarlil jagub tervituskallistustki pigem tulevase äia kui ihust ja hingest vastu sirutuva tulevase naise jaoks, kes peab leppima vaid käesuudlustega.

Kaua üks tervete instinktidega puhkemisvalmis talutütar ikka oodata jaksab, kui kevadõhtu õhk on kirest paks ja mesikeelne sulasmees tiirutab ümber kui vurrkann. Isegi see, et ta pilgu põhi ei paista ja suunurgast sajab sihvkakoori, ei loe, kui veri mässab.

Peeter Rästas doseerib Jaani rollis siirust ja kaalutletust sel moel, et väliselt ohutus leebes mehes aimub hunti lambanahas ka kõige lembesemal hetkel, ent ometi ka siirast tunnet.

Kui mängu astub tema raudne ema (Tiina Mälberg) oma kurikuulsa rautamissoovitusega, näikse poeg tema kõrval suisa süüta lapsena, vahendina, kelle tundeid manipuleeritakse “ajaloolise õigluse” taaskehtestamise nimel. Ilmetu, kalk ja jäik Anu on kui jääkamakas kesk kuumavat kiremerd. Oma kirg ju temalgi, kalkuleeriv omandiiha.

Anneli Rahkema Leenale on lavastaja väljendusvahendiks jätnud pilgu, näoilme ja intonatsiooni, kehakõne on viidud miinimumini. Leena seisab, käed rippu, dialoogis ollakse enamasti maksimaalsel distantsil (oleks soe aeg, taganeksid ehk õuegi), või jutustab lugu. Vaid pesukausi kohal saab Leena välja öökida oma segaduse ja mõelda selgemaks tulevikku.

Anneli Rahkema tulekutes ja olekutes, püüdlemises, kus hing liigub, aga keha paigale jääb, on haaravat ja puudutavat dramatismi. Oma õpetaja lavastamisel ilmutab näitlejanna seninähtust sügavamaid toone.

Kohatu õnn

Soosaarel, kus möllavad tun­ded, mille algimpulsse kirg­lejad lõpuni ei mõista, ja läbitakse purgatoorset omandireformatsiooni, jääb õnn kohatuks.

Ehkki veeämber on käepärast ning silmnäod saavad ohtralt loputatud, ei löö see pilku selgeks, pigem annab palgeile viivuks jahutust.

Viimase vaatuse hukatuslik rahu tulekuma paistel, kus jalutsi omandisse kinni needitud Soosaare lill vajub tollhaaval teispoolsusse, kristalliseerib olu ja korra.
Ave, Soosaare, morituri te salutant.

• August Kitzberg “Tuulte pöörises” Andres Noormetsa (Endla teater) ümberkirjutuses, lavastuses ja lavakujunduses.
• Kristi Leppiku kostüümid.
• Osades Anneli Rahkema, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Erni Kask ja Toomas Suuman.
• Esietendus Rakvete teatris 24. septembril.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles