Juhtkiri: Elu muutvad sekundid

Eile oli lastekaitsepäev. Meedias tõusis üheks peamiseks uudiseks, et eelmise päeva õhtul suri laupäeval Harjumaal Tallinna–Narva maanteel juhtunud rängas liiklusõnnetuses vigastada saanud ühekuune imik. Haiglas ei õnnestunud meedikutel tema elu päästa.

Kohus andis küll loa traagiliselt lõppenud liiklusõnnetuse põhjustanud roolijoodik kohtueelseks menetluseks trellide taha panna, kuid vaevalt leevendab see lähedaste kaotusvalu. Meie kõigi valu.

Lastega juhtuvaid õnnetusi kardavad isegi paljunäinud päästjad.

Lastega juhtunu puudutab meid kõiki. Olgu sündmuskohaks siis Tallinna–Narva maantee lõik Harjumaal või Assamalla bussipeatus Lääne-Virumaal.

Tagajärgedel on põhjused. Pahatihti hoolimatus. Roolijoodik ei hooli endast ega kaasliiklejatest. Sama võib öelda ka nende kohta, kes purjus sohvrit autosse istumast ei takista.

Ebameeldiva üllatusena selgus, et bussijuhidki ei täida lapsi sõidutades liiklusseaduse nõudeid. Need aga ei ole välja mõeldud jalakäijate või sohvrite kiusamiseks.

Liiklus ei ole kunagi turvaline. Eeskirjad üritavad muuta selle nii turvaliseks kui vähegi võimalik. Et vältida loetud sekundeid, mis võivad muuta kellegi elu. Halvimal juhul selle kustutada.

Lastekaitsepäeval vahutavad eri masti oraatorid lastega seotud vajadustest. Aga lapsi ei pea kaitsma mitte ainult lastekaitsepäeval, vaid aasta läbi. Iga päev ja kõikjal.

Näiteks pühapäeva lõunal oli Põlva skate-pargis kümmekond eri vanuses sõitjat. Ainult kahel suuremal poisil oli kiiver peas. Põlve- või küünarnukikaitsmeid polnud ühelgi. Väiksemad tegid samuti trikke, mida oli eemalt isegi pisut kõhe vaadata. Sekundid võinuksid muuta nende elu.

Kohalikud omavalitsused muretsevad laste pärast, et kuidas luua nendele vaba aja veetmise võimalusi. Atraktsioonid lähevad üha kallimaks. Ja ka ohtlikumaks. Kas mõnes omavalitsuses on ametnik, kelle ülesannete hulka kuulub nende atraktsioonide kasutamise ohutuse kontroll? Sellele küsimusele saab vastata vaid kahte moodi: ei või jaa.