Olukord Euroopa Liidu lävepakul on muutumas järjest ärevamaks ja inimesed Vao külas murelikumaks – kas küla ähvardab veelgi suurem võõramaalaste osakaal?
Vaosse rohkem varjupaigataotlejaid ei mahu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui esiti plaaniti ASi Hoolekandeteenused hallatavasse Vao varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse 35 kohta, siis nüüd elab seal 82 inimest. Üsna kitsastes oludes, mitmekesi ühes toas.
ASi Hoolekandeteenused juhatuse esimees Maarja Mändmaa rääkis esmaspäeva õhtul Kiltsi rahvamajja kogunenud ligi 60 kohalikule inimesele, et praeguse 82 inimese asemel võiks Vao külla jääda maksimaalselt 70 varjupaigataotlejat. Nende tarbeks renoveeritakse naabruses asuvad korterid, et asukatel ruumi rohkem oleks.
Kuid tuleks mõelda ka variantidele B ja C. “Pole näha, et kriisid lõpeks. Näiteks praegu on keskuses 26 varjupaigataotlejat Ukrainast ja sealse sõja lõpp ei ole meie võimuses. Mitte ühegi kriisikolde parandamine pole meie võimuses,” rääkis Mändmaa.
Kuhu võidakse rajada keskus ülejäänud varjupaigataotlejatele, ei osanud Mändmaa arvatagi, sest see sõltub riigist ja ka sellest, kes hanke võidab.
Kohalikud elanikud aga pole ka 70 varjupaigataotlejaga rahul. Aasta alguse seisuga on Vao külas 322 elanikku, küla keskel elavat aga umbes sada inimest. Niisiis on varjupaigataotlejaid pea sama palju kui kohalikke.
Vao elanikel on palju muresid. Näiteks tunnevad nad end võõramaalastega võrreldes ebavõrdselt kohelduna, kuna arvavad, et varjupaigataotleja saab igas kuus tuhat eurot toetust. Neile selgitati, et tegelikult saab inimene 90 eurot kuus ning riigil kulub tema ülalpidamiseks 230 eurot kuus.
Üks mees tundis huvi, miks tuuakse Vaosse hulk inimesi, kel pole muud teha kui jalgpalli taguda, ning miks ei tegelda nende lõimimise ja vaba aja sisustamisega. Vao varjupaigataotlejate keskuse juhataja Jana Selesneva selgitas, et keskuses toimub kaks korda nädalas keeleõpe, välismaalastele korraldatakse ka kultuurikoolitusi ning peagi algab uuesti projekt, mille käigus sisustatakse nende vaba aega.
Maarja Mändmaa lisas, et rõõmustav on uus seadus, mille kohaselt kuus kuud Eestis olnud varjupaigataotleja tohib tööd teha. Siiani ei olnud taotlejal töötegemise õigust.
“Aga kui ta saab õiguse siia jääda, kas ta võib siis ka oma kolmkümmend viis sugulast siia tuua?” päris üks meesterahvas. Mändmaa selgitas, et kaitse saajal on õigus järele tuua alaealised lapsed ning naine või mees.
Kohalikud kahtlesid aga võõramaalaste taustas ning oletasid, et siia võib tulla kõiksugu terroriste. “Elamisloa saamise aluseks on inimese tausta kindlakstegemine, sellega politsei- ja piirivalveamet tegelebki,” sõnas Mändmaa.
Murelikuks on teinud kohalikke ka ringlev jutt, et varjupaigataotlejad on mõnesse kodusse lihtsalt sisse kõndinud, kõne alla tuli ka varjupaigataotleja läinudsuvine seksuaalne kallaletung ühele kohalikule naisele. “Me ei tunne end oma kodus enam turvaliselt,” kurtis üks naine.
Piirkonnapolitseinik Jaanus Mätas ütles, et kõiksugu juhtumitest tuleb kindlasti politseile teada anda. “Ärge kaitske neid, andke meile teada,” julgustas ta.
Ka Maarja Mändmaa kinnitas, et vahejuhtumitest tuleb kindlasti nii politseile kui keskusele teada anda, sest varjupaigataotlejad peavad alluma Eesti seadustele.
Kohalikke morjendab veel prügiprobleem, sest varjupaigataotlejate prügikastid ajavad üle ja rikuvad külapilti. Häda on lastega, sest võõramaalaste lapsed kipuvad üksteist kividega loopima ja see on kohalikele ohtlik ning halvaks eeskujuks. Muresid on aga veel ja veel.
“Meil polnud probleemi, kui neid siin kolmkümmend viis oli, aga nüüd on neid liiga palju. Me ei mahu ära,” kurtis kohalik naine.
Vao inimesed ei soovi, et nende külla tuleks 70 varjupaigataotlejat, vaid tahavad, et see arv jääks 35-le püsima. AS Hoolekandeteenused on aga juba 70 kohaga arvestanud.
Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla soovitas külaelanikel kirja panna, mis neid murelikuks teeb ja miks varjupaigataotlejate vastu ollakse. “Saame ehk väiksema rühmaga maha istuda ja asjad ära lahendada,” avaldas vallavanem lootust.
Projekt viis võõramaalased kohalike sekka
“Enam ei ole nii, et jope tuleb tänaval vastu, nüüd näeme ka inimest selle jope sees,” rääkis Meeli Veia, kes veidi rohkem kui aasta tegeles varjupaigataotlejate vaba aja sisustamisega.
Projekt “Varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste parandamine” läks käima eelmise aasta märtsist. Selle juhil Tanel Mätlikul tuli mõte pakkuda varjupaigataotlejatele vaba aja tegevusi koos kohalike inimestega. Nii saadi projektile Euroopa Pagulasfondist toetust ning otsiti kohapealt ühistegevuse juht, kelleks sai Meeli Veia.
Kui tegemistega alustati, elas Vao keskuses umbes 20 varjupaigataotlejat. Esiti oli Veial nendega keeruline kontakti saada, aga kui oldi juba sõbrunenud, siis polnud ürituste korraldamisega probleeme.
“Jalgpalli võiks nad iga õhtu mängida,” ütles Veia. Aga korraldati ka mitmeid ühisõhtuid Väike-Maarja noortekeskuse noortega, Kiltsi põhikoolis toimusid eri kultuuride õhtud, vastlapäeval käidi kelgutamas ja osaleti ka kohalikel kultuuriüritustel. “Eesmärk oli saada nad majast välja ja rahva hulka,” ütles Meeli Veia.
Üldse korraldati projekti käigus eelmise aasta märtsist tänavu maikuuni 52 üritust ning kokku tuli umbes 530 osalemiskorda. “Mitmed osalejad kindlasti kordusid,” sõnas Tanel Mätlik.
Meeli Veia sõnutsi õpetas projekt ka talle enesele tohutult palju. Kui näiteks naistepäeval plaaniti keskuse naised peole viia, ei osatud arvestada, et hoopis nende meestega tuleks eeltööd teha, kuna mängu tulid usulised erisused. Ja mõnele rahvusele on ajamõõde hoopis teise tähendusega. “Kui kell kuus pidi asi algama, siis mõnedele ütlesin algusajaks pool kuus ja varemgi,” rääkis Veia.
Praegu elab varjupaigataotlejate keskuses 82 inimest 16 riigist. Suurem osa neist on mehed, naisi on ligi 20. 14 inimest on Eesti riigilt kaitse saanud, nende hulgas on ka perekondi.
Seadus näeb ette, et keskusest tuleb lahkuda nelja kuu jooksul pärast kaitse saamist, kuid Vaos hakatakse asjaga tegelema varem, et inimesed kiiremini oma elu seadma võiksid hakata. “Probleeme on neile korterite leidmisega, sest kahjuks sõltub see sageli inimese nahavärvist,” rääkis Meeli Veia.
Varjupaigataotlejate tingimuste parandamise projekt õnneks probleeme ei tekitanud ning selle juht Tanel Mätlik rääkis, et siseministeeriumile on esitatud uus taotlus, et augustis taas niisuguse projektiga alustada.
See kestaks kaks aastat ning kaasaks igal kuul 30 keskuse elanikku.
Kes on kes
Varjupaigataotleja on välismaalane, kes on viivitamatult pärast Eestisse saabumist esitanud enda pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamiseks ja endale rahvusvahelise kaitse saamiseks varjupaigataotluse, mille suhtes ei ole politsei- ja piirivalveamet otsust teinud. Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund.
Pagulane on välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast, viibib väljaspool päritoluriiki ega saa nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu.
Allikas: AS Hoolekandeteenused