Lääne-Virumaa vanima abielupaari Elda ja Richard Pihlaku kodumaja ees lendlevad õrnad kirsiõied. Kogu puu ja maa on valget õievahtu täis. Toas istuvad laua taga mees ja naine. Mees on veidi sissepoole pööratud, terav ja huvitatud. Kui ta rõõmustab, on see nakkav. Tema naise silmad naeratavad, lausa naeravad. Neis on selline sära, et nendesse võiks armuda. Silmapilk. Aga Richard (92) viiskümmend üheksa aastat tagasi Eldasse (82) ei armunud. Mitte kohe. Veidi hiljem.
Tellijale
58 aastat abielu – nagu unenägu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Armusin tema akordionimängu. Ma ei tea, mis tõmme see oli, aga ...,” ütleb Elda ja hakkab rääkima. Küla kinoõhtust, enda puhkusest, sellest, kuidas mees pilli mängis. “See oli armastus esimest silmapilgust,” tunnistab proua ja härra mängib õhupilli. Sellel õhtul oli kõlanud lugu “Kirsipuu on õisi täis” ja tundub, et proua Elda kuuleb seda viisi ka nüüd.