58 aastat abielu – nagu unenägu

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu, kui kirsiõied lendlevad, meenutab vanapaar, et nende esmakohtumisel kõlas lugu “Kirsipuu on õisi täis”.
Praegu, kui kirsiõied lendlevad, meenutab vanapaar, et nende esmakohtumisel kõlas lugu “Kirsipuu on õisi täis”. Foto: Marianne Loorents

Lääne-Virumaa vanima abielupaari Elda ja Richard Pihlaku kodumaja ees lendlevad õrnad kirsiõied. Kogu puu ja maa on valget õievahtu täis. Toas istuvad laua taga mees ja naine. Mees on veidi sissepoole pööratud, terav ja huvitatud. Kui ta rõõmustab, on see nakkav. Tema naise silmad naeratavad, lausa naeravad. Neis on selline sära, et nendesse võiks armuda. Silmapilk. Aga Richard (92) viiskümmend üheksa aastat tagasi Eldasse (82) ei armunud. Mitte kohe. Veidi hiljem.

“Armusin tema akordionimängu. Ma ei tea, mis tõmme see oli, aga ...,” ütleb Elda ja hakkab rääkima. Küla kinoõhtust, enda puhkusest, sellest, kuidas mees pilli mängis. “See oli armastus esimest silmapilgust,” tunnistab proua ja härra mängib õhupilli. Sellel õhtul oli kõlanud lugu “Kirsipuu on õisi täis” ja tundub, et proua Elda kuuleb seda viisi ka nüüd.

Aga Richard, tookord 35aastane täis elujõus mees, kes naasnud Venemaalt, ei teinud naaberküla neiut märkamagi. Aeg oli teine. “Vaata, pean rääkima seda, et ma olin küll juba mees, kuid Komi vangla 12 aastat ja sealne vilets vanglatoit tekitasid selle, et üsna pea kaotasin kõik huvid. Jaa, mehena kaotasin huvi ka naiste vastu. Niimoodi see siis oligi,” kõneleb mees ja lisab, et Elda võib-olla käiski peale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles