58 aastat abielu – nagu unenägu

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu, kui kirsiõied lendlevad, meenutab vanapaar, et nende esmakohtumisel kõlas lugu “Kirsipuu on õisi täis”.
Praegu, kui kirsiõied lendlevad, meenutab vanapaar, et nende esmakohtumisel kõlas lugu “Kirsipuu on õisi täis”. Foto: Marianne Loorents

Lääne-Virumaa vanima abielupaari Elda ja Richard Pihlaku kodumaja ees lendlevad õrnad kirsiõied. Kogu puu ja maa on valget õievahtu täis. Toas istuvad laua taga mees ja naine. Mees on veidi sissepoole pööratud, terav ja huvitatud. Kui ta rõõmustab, on see nakkav. Tema naise silmad naeratavad, lausa naeravad. Neis on selline sära, et nendesse võiks armuda. Silmapilk. Aga Richard (92) viiskümmend üheksa aastat tagasi Eldasse (82) ei armunud. Mitte kohe. Veidi hiljem.

“Armusin tema akordionimängu. Ma ei tea, mis tõmme see oli, aga ...,” ütleb Elda ja hakkab rääkima. Küla kinoõhtust, enda puhkusest, sellest, kuidas mees pilli mängis. “See oli armastus esimest silmapilgust,” tunnistab proua ja härra mängib õhupilli. Sellel õhtul oli kõlanud lugu “Kirsipuu on õisi täis” ja tundub, et proua Elda kuuleb seda viisi ka nüüd.

Aga Richard, tookord 35aastane täis elujõus mees, kes naasnud Venemaalt, ei teinud naaberküla neiut märkamagi. Aeg oli teine. “Vaata, pean rääkima seda, et ma olin küll juba mees, kuid Komi vangla 12 aastat ja sealne vilets vanglatoit tekitasid selle, et üsna pea kaotasin kõik huvid. Jaa, mehena kaotasin huvi ka naiste vastu. Niimoodi see siis oligi,” kõneleb mees ja lisab, et Elda võib-olla käiski peale.

Aga akordion mängib. Kirsipuude hinguseni on veel mitu kuud, kui Richard ja Elda kuulutatakse meheks ja naiseks. “Kes seda nüüd enam mäletab, millal me abiellusime,” hüüatab proua Pihlak ja hakkab arvestama. “Richard tuli Venemaalt 1956, 28. detsembril 1957 abiellusime, esimene poeg kolmest lapsest sündis 1958.” Arvud reas, rehmab perenaine käega. “Asi oli nii, nagu ikka juhtub. Mina jäin titekasse. Sellega oli kõik lahendatud. Ja ega tookord seda valiku- ja mõtlemisaega olnudki.” Ilmselt polnud vajagi, sest 58 aastat tagasi antud abielutõotus kehtib ka praegu.

Tõotuse üksteist kuni surmani hoida ja armastada ütlevad nad teineteisele Tagajõe külas. “Minu kodus, tavalises talumajas. Hirmus porine talv oli, lausa põlvini oli soppa, külalised jäid sellepärast tulematagi. Midagi erilist ei mäleta. Roheline villane kleit oli seljas, registreerimisele läksime Oonurme hobuse ja vankriga. Niimoodi see käis, väga lihtsalt,” räägib Elda.

Aega on nii palju mööda läinud, et pulmapäeva enam õieti ei mäletagi, nendib Richard. “Proua oli kena. Kenam ikka jah, kui praegu on,” ütleb ta naist müksates ja helinal naerdes.

Kas juba abielludes oli usk jääda kokku kogu eluks? Ei, tuleb kiire ühine vastus. Aga millal siis ometigi taipasite, et ilmselt veab terve elu välja? “Me ei ole sellest aru saanudki,” heliseb mehe hääl taas üle toa. Tõsinedes ütleb ta, et tema taipas veidi pärast pulmi, mis puust noorik on.

“Viru-Jaagupisse oli vaja tislerit, mul polnudki veel töökohta peale Venemaalt tulekut ja see mõte tundus asjalik. Tulin siis siia korterit vaatama. See oli õigemini remondis saun. Lae krohvimine oli pooleli, asjad olid pukkide peal. Öeldi, et remondiga läheb mõni aeg. Tulime siis nädalaid hiljem lootuses, et ehitustööd on lõpetatud. Jõudsime vastu ööd oma vähese kraamiga sinna sauna. Tookord oli külmaperiood, öösiti peaaegu 30 kraadi. Seal ei olnud aknaidki ees, uks ka ei käinud päris kinni, ei aidanudki midagi muud, kui magasime esimese öö sealsamas krohvimislaua peal,” kõneleb mees.

Kooskulgemine, mõistmine on selle perekonna õnne alus. “Mina olen järeleandlikum, selles olen ma kindel. Kui on vaja lepitust otsida, siis lähen mina esimesena. Tüli pole seetõttu ka olnud,” kõneleb Elda. Imestunud Richard ütleb seepeale, et niisuguseid soove pole nende peres olnud, mida oleks võimatu täita. “Aga eks minu tahtmine on peale jäänud. Tuhvlialune pole ma tõesti olnud. Olen ikka harjunud sellega, et minu sõna kuulatakse, ja on kuulatud ka,” kõneleb mees leebelt, targalt ja hellalt, tasa ja targu.

“Tahan öelda seda, et meil on ka õnne olnud, kõik on läinud hästi, kohe libedalt,” ütleb mees. “Ega nüüd maksa kiita ka, et me pole lahku läinud,” lisab naine.

Aga selle pika aja jooksul ... Lahkuminekud? Silmarõõmud? “Ei ole, jummal, sellest pole isegi mõelnud kumbki!” hüüatab proua ja mees vaatab küsivalt. “Meil? Ei mäleta küll.”

Perekond Pihlakut on õnnistatud kolme lapsega ja neil on kuus lapselast. Mõistagi on ka nemad kasvatatud üksmeeles tublideks ja töökateks. Töökus on üllatav puutepunkt, mida paar nimetab, rääkides kokkusobimisest. “Meil olid võrdlemisi sarnased arusaamad töö tegemisest ja koduse elu korraldusest. Sellel on väga suur tähtsus,” ütleb mees. “Meie kodu on tema kätega ehitatud ja mööbel on kõik siin majas tema tehtud,” kiidab naine. Ja naise silmad naeratavad taas.

Kas saab, silmad kinni, 58. abieluaastal öelda, kuhu teine läheb, mida teeb, või on ootamatusi? “Mis pagana üllatusi enam selles eas! Eks ta ikka enam-vähem niimoodi ongi, et tead kinnisilmi, mida teine teeb,” vastab Richard.

Aga armastus – mis sellega ajas saab? Kas muundub, moondub, läheb või tuleb? “Ega me ei ole üksteisele nii väga öelnud, et ma armastan sind. Nii nagu nüüd on moes öelda. Noh, mina armastan sind ka. Niimoodi nüüd pole jah küll,” kõneleb Elda. “Armastusega võib olla isegi niimoodi, et see hakkab algusest peale vähehaaval moonduma,” arutleb Richard, “eks meil oli ka niimoodi.” Aga praegu, sellel 58. abieluaastal? “On meil teineteisega hea olla,” vastab naine. “Mõnikord istume ja räägime tunde, lastest ja lastelastest, meenutame lapsepõlve,” ütleb Richard ja Elda nõustub.

“Minu õde ja õemees ööbisid meie juures, magamistoad olid meil kõrvuti, ja küll nad siis imestasid, et mida te seal õhtuti nii kaua räägite. Me lähme voodisse ja siis hakkame jutustama, kuni uni tuleb,” kõneleb naine. Kas te siis magate ühes voodis? Ikka veel? “Pomerantsi moodi, ühe teki all magame ka,” ütleb Elda muiates. “Ma olen ikka rääkinud, et selles eas enam ühes voodis ei magata. Tema ei taha seda juttu kuuldagi,” lausub omakorda Richard. Sellest ei taha Elda ka kuulda, et kallistused ja musid saamata jäävad. “Neid me ei pelga,” nendib ta. “Tema saab päevas viis-kuus musi ikka,” lisab mees.

Naljatades jalutatakse teineteisele vastu ja jagatakse õrnusi. “Näeme teises toas või koridoris ja siis kallistame. Nii me siis elame. Kahekesi, arutades ja rääkides,” ütleb Elda. “Üks asi on ikka imelik, kuidas see aeg, kui hakkasime oma elu korraldama, tulid lapsed ... Kuidas see kõik nii kergelt ja kiirelt läks? Nüüd on päev nii pikk, ei lõppe ega lõppe,” arutleb Richard.

Vaikus. Ja kirsiõied lendlevad akna taga. “Millest me enam ikka unistame. Et saaks kauem koos olla. Mina ei kujuta seda ette, kui üks meist kaob. Annaks jumal, et seda nii ruttu ei tuleks. Kui me siin ringi koperdame, siis võiksime ikka koos veel kooserdada,” kõneleb Elda. Vaikus.

 “Niimoodi ta läheb. Elu on läinud kiirelt, väga kiirelt. See meie kooselamine on nagu unenägu ja ma usun, Richard, et oled sellega nõus.” Ja mees – vaikib.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles