Nädala kaja: Make love, not war

Andres Pulver
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Pulver.
Andres Pulver. Foto: Marianne Loorents

Mai lõpp ja juuni algus on läinud erakondade suurkogude, üldkogude, kongresside – või kuidas tahes nad neid nimetavad – tähe all. Ja tunda on, et võimukoalitsioon on üpris hapralt kokku traageldatud ning õmblused juba kärisevad. Rahul ei ole sotside uus liider Jevgeni Ossinovski, rahul ei ole Taaralinna oravad ja ka IRLi leeris on rahulolematuse märke. Opositsioon püüab iga hinna eest koalitsioonile ära teha. Veel pole see õnnestunud.

IRL valmistub tänaseks suurkoguks vana mudeli järgi – ühtäkki hakkavad erakonna read hoogsalt kasvama. Mõne aasta eest räägiti sellest, kuidas endine Jõgeva maavanem ja praegune riigikogu liige Aivar Kokk sundparteistas Peipsi kalureid, nüüd on päevavalgele ujunud ettevõtja Rein Kilgi poja Sanderi kriminaalse taustaga sõbrad, kes küll kiiresti erakonnast välja visati.

Ukrainas peaks kehtima vaherahu, kuid sellest hoolimata tuleb pea iga päev teateid kümnetest lahingutegevuses hukkunutest. Ühelt poolt on see kusagil kaugel, teisalt aga siinsamas. Natuke hirmus on.

Tahaks kangesti õhata nii, nagu tegi seda šerif Pat Garrett Bob Dylani suu läbi: “Ema, võta see märk mu rinnast, sest ma ei saa seda enam kasutada. Kõik on läinud nii pimedaks, et ma ei näe enam ja mul on tunne, nagu koputaksin taeva uksele.”

Aga kas sest koputamisest tolku on, ei tea. Pat Garrett laseb küll oma vana sõbra Billy the Kidi maha, aga tulistab seejärel ka enda peegelpilti. Ning kui väsinud mees “päästetud” linnast minema ratsutab, loobivad poisikesed teda kividega.

Šerif ei lunastanud oma teoga kedagi ja talle ei jäänud isegi lootust. Meil on lootus täiesti olemas, kui me vaid seda näha oskame ja tahame.

Juunit on ikka esimeseks suvekuuks peetud. Äkki saaks sel suvel olla teistmoodi. Kujutlege, et ei ole olemas riike. Seda ei peaks ju nii raske teha olema. Siis pole enam millegi nimel tappa või surra. Ja kujutlege, et pole ka usku. Ning kõik inimesed elavad rahus. Umbes nii ju John Lennon laulis.

Kujutlege ja püüdke olla kaklemata. Las alanud suvi olla armastuse, mitte sõdimise ja kaklemise ning üksteisele ärategemise suvi. Puudutage üksteist, nagu ütles Soome meelelahutuse omaaegne ikoon Frank Pappa.

Armastage üksteist. Make love, not war.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles