Juhtkiri: Viruvungi ürgümin

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rahvatantse “Mina olen mees”, “Härjapõlvlased” ja “Õllekiisu” esitasid 3280 meest nädalavahetusel Rakvere linnastaadionil. Lisagem siia ritta vingemad teosed, nagu “Tuuletallajad”, “Kiekim mees”, ja pilt saab täielik. Tabavalt ja iseloomustavalt paigutub Eesti mees (tantsu)joonisesse.

Mehed on mehed, neid pühendunud hingi tuldi nagunii vaatama, kuid kiidusõnu väärib ka tantsukava. Ega vist klassikalise rahvatantsuga tänapäeval enam pidu ära ei pea. iPodi-inimesi tuleb millegagi kütkestada, lausa üllatada. Taukar, Sarrap ja Holm sobisid hästi laulma ka tantsupeole. Taukari lugu “Vennad, võidelge” aitas publikul mõista meeste tantsupeo idee autori ja pealavastaja Maie Orava ülesannet – juhtida meesteväed õiges suunas, olla mõnikord lepitaja, vedaja. Vennad aga võitlesid – tants “Vennad, võidelge” lõi pildi meeskonnast, vennaskonnast. Sellise ühe-asja-eest-väljas-tunde. Mis siis, et vahepeal olid “Viltu võttes”, “Kvantlabajalg”, “Pööritants”– ikka oli ilus ja eriline, see täiel rinnal nautimine.

Tõsiselt rääkides – ka tantsumuinasjutud võiksid meile midagi jutustada, isegi õpetada. Tuletada meelde, et Eesti asja eest võitlemine ei käi tormates, vaid iga sündiv otsus peaks õige olema ka Eesti jaoks. Aga eks see mees läheb ja naine ootab – vaikides. Kui mehed tantsisid, olid naised vakka. Üksikud hõiked ja õhkamised täitsid staadioni siis, kui mehed korra möirgasid, jalaga vastu maad lõid või kummarduse tegid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles