Hilised tunnid niidavad napsilembid mehepojad pikali

Reede õhtul täpselt kell üheksa olid reporter ja fotograaf toimetuses, et Rakvere politseijaoskonna välijuhi Meelis Kiviranna telefonitsi antud suuniseid järgides otse põnevate sündmuste keskmesse sõita. Kõnet aga ei tulnud ega tulnud.

Kell 21.45 välijuht helistas. Rakveres Pikk 38 maja juures olla nähtud joobes mehi. Toimetusest on sinna kiviga visata. Minuti või paariga olime kohal, kuid polnud ei napsivendi ega politseinikke.

Tegime tiiru lähiümbruses, viskasime pilgu peale linnastaadionile, kus väega täidetud tantsulõvid hüpakutele veel viimast lihvi andsid. Napsivennad olid kui maa alla vajunud. Ja tuligi nõustuda vana ütlusega, et esimene vasikas läheb ikka aia taha.

Ootaja aeg on pikk, meenus toimetuses välijuhi kõnet oodates teinegi tuntud tõetera. Aga lõpuks lakkas mobiiltelefon jonnakalt vaikimast ja saime teada, et Heina ja Uue tänava vaheliste garaažide juures on mees pikali.

Seekord leidsime politseipatrulli üles ja silmitsesime vastu operatiivsõiduki ratast pandud noort meest.

Et ta ei suutnud alkomeetrisse puhuda, kasutati nn passiivset otsikut, mis siniseks tõmbuvate huultega istuja lillaka nina alla pandi.

Alkomeeter ei reageerinud, mis andis alust arvata, et mehepoja pani pikali alkoholist hoopis kavalam ja ohtlikum meelemürk – narkootikum.

Noormees suutis enne politseiautosse minekut korra veel iseseisvalt püstigi seista. Sellegipoolest tuli teda näidata esmalt meedikutele. Kiirabi välja ei kutsutud, sest politseiauto sai ise tema haiglasse toimetamisega hakkama. Juba siis oli teada, et narkootilise aine pruukimise kahtlusega ja sellise moega isikut politseijaoskonda nina- või veenitäit välja magama ei viida. “Võib seal veel ära surra,” selgitas patrullpolitseinik.

Lahkudes märkasime eemal künkal üht seltskonda lahkuvat. Ilmselt sealt keegi lamajale politsei kutsuski. Ja õigesti tegi, sest see öö seal garaažide vahel võinuks jääda noorele mehele viimaseks.

Patrullil järele sõites ehk kätt ööelu pulsil hoides nägime Mulla tänava garaažide juures päästeauto tulesid vilkumas. Keerasime otsa ringi ja peagi olime sündmuskohal. Päästja selgitas, et pritsimehed kutsuti välja suure lõkke pärast, kuid teataja nimetatud kohas polnud sädetki, lõkkest rääkimata.

Järgmine kõne välijuhilt tuli pisut enne südaööd. Järjekordne purjutaja oli otsustanud pikali visata, seekord Maxima kaupluse ette.

Esialgse vaatlusega sai kohe selgeks, et mehe joogikaardilt ei puudu süütevedelik, parematel päevadel on seal ehk midagi peenematki.

Aga mees lamas nelja või viie paari tuttuute teksapükste peal. Kõigil veel kenasti kaupluse ja tehase lipik küljes.

Pärast pikka selgitamist koorus välja lugu, et päevapealt rikastumiseks polegi vaja loteriipiletit osta. Mees selgitas, et sattus linnas trehvama ammuse sõbraga, kellega koos sai kunagi Odessas aega teenitud. Paraku oli saatus pärast seda teinud mõlema puhul kannapöörde. Tuttav elas Šveitsis. Ja ostiski ammusele armeekaaslasele hunniku teksaseid.

Patrull pani teksadeomaniku autosse istuma. Menetlustoiminguteks. Politseinik tunnistas, et ei ole veel otsustanud, mida järjekordse napsilembiga peale hakata.

Pärast südaööd korraldati politseioperatsioon “Kõik puhuvad”. Mundrikandjate spaleer ootas sohvreid politsei- ja päästeteenistuse ühismaja ees. Viadukti poolt tulnud auto muutis äkitselt kurssi ja pööras paremale. Saadi kätte sõiduõiguseta juht.

Politseinikele hakkas silma vahtralehe märgiga varustatud sõiduauto BMW, mis mitu korda teatri poolt tuli ja siis vahetult politseinike nina alt Näituse tänavale pööras. Kui sohver juba kolmandat või isegi neljandat korda oma peibutustantsu kordas, pani Toomas Kivilo politseimootorrattale hääled sisse ja hõikas kolleegidele: “Jälle see bemar, ma lähen tegelen temaga.” Ja läinud ta oligi.

Uurisime politseinikult, mis sai garaažide juurest leitud narkomaanist. Tuli välja, et haiglas pudenesid mehe varrukast odekolonnipudelid. Seega jääb igal juhul elama. Selle positiivse ­uudise järel lõpetasime pikale veninud tööpäeva.