Juhtkiri: Pidu meie Rakveres

Linnapäevade kandev idee oli pidutseda neil päevil crazy´lt, kuid kes üritusel osales, leidis, et midagi väga pöörast ei toimunudki. Igaüks võis koostada endale isikliku programmi. Võimalusi jagus seebikarbirallist moesõuni, Svjata Vatrast Arvo Pärdini.

Peotuju tõstis kõrgele reedeõhtune kontsert Rahvaaias, laupäeval leidus uudistamist laadamelus ja hingekosutust kultuurihoovis. Linnapäevade toredamad kohad olid siin-seal hoovides asunud kohvikud, mis pakkusid võimalust laadarüsinas hinge tõmmata. Kuid neid oleks võinud oluliselt rohkem olla.

284 müügiplatsi laadatänaval tähendas ühelt poolt küll pikka kulgemist ja osturõõmu, kuid ka tunglemist.

Seetõttu oleks vähemalt kitsamates kohtades võinud suure trügimise ja stressi vältimiseks olla müüjad vaid ühel pool tänavat. Hea oli otsus, et nn Türgi turg oli laadal paigutatud eemale.

Kiidusõnad kuuluvad neile müüjatele, kes ei mallanud leti taga passida, vaid kõndisid rahva seas ringi, ehted kandikul, ning pakkusid neid müügiks. Omapärane äriajamisviis. On rõõmustav, et pühenduti ka heategevuslikule kauplemisele.

Linnapäevad muutis pisut keeruliseks tõik, et pühapäev oli leinapäev ja meelelahutusüritusi jäeti sellele päevale hõredalt.

Samuti tundus, et vähe oli kohti, kus inimesi kaasati. Ikka kutsuti rohkem vaatama. Aga kui tantsuga oleks tahtnud ühineda, siis sõõr sulgus. Kogu üritusest oli puudu ka hetk, mis oleks inimesi ühendanud. Õhupallide taevasse laskmine või inimkett läbi Rakvere – tore ja sümboolne.

Aga eks see ole suhtumise küsimus. Kes leidis laadalt palju toredaid inimesi, kes trügimist ja nügimist, kes märkas heast tahtest sündinud kreiside ettevõtmiste naljakamat poolt, kes tunnistas need tobeduseks. Igale oma. Aga naeratavad näod ning rõõmsad kohtumised olid ilmselgelt ülekaalus.