Üks vanemaid säilinud veskeid jahvatab jälle

Katrin Uuspõld
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külli Jürna, kes on Kulina veski käekäigu oma südemeasjaks võtnud, näitab, millised odrakruubid nende veskist tulevad.
Külli Jürna, kes on Kulina veski käekäigu oma südemeasjaks võtnud, näitab, millised odrakruubid nende veskist tulevad. Foto: Marianne Loorents

Kulina veskis jahvatavad veskikivid taas – esimese vabariigi ajal Šveitsist ja Austriast toodud masinavärk on töökorras ning Viru-Jaagupi ja Kunda kandi põldudel mahedalt kasvatatud odra-, rukki- ja nisuterad saavad jahuks, mannaks, kruupideks, tangudeks ning kliideks.

Külli Jürna, kes end veski suurimaks fänniks nimetab ning ühtlasi selle toodete turustamisega tegeleb, avab sepistatud võtmega päevinäinud veski ukse ja näitab maja sisemust.

Seal on vanad puidust talad, meistri tehtud keerulised sakiga tapid (mis vihjavad sellele, et veski endine omanik Richard Siil oli õppinud tisler), ühtaegu peen ja lihtne masinavärk, naksuvad trepid, üüratu suured veskikivid, raske kett, millega viljakotte kolmandale korrusele tõmmatakse, et nende sisu valada kolusse, kus siis odra- ja rukkiterad puidust šahtides oma ringkäiku alustavad ning võtavad kas kruupide või tangude kuju või satuvad hoopis veskikivide vahele, kust liiguvad jahuna suurtesse kottidesse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles