Agarad alluvad käsutasid Roman Kusma sauna koristama

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töövahetuspäev Aqvas tähendas sealse juhi Roman Kusma jaoks alluvarolli. Päris puhastusteenindajad käsutasid teda küürima, nühkima ja pesema.  Aga mees juba alla ei vandunud!
Töövahetuspäev Aqvas tähendas sealse juhi Roman Kusma jaoks alluvarolli. Päris puhastusteenindajad käsutasid teda küürima, nühkima ja pesema. Aga mees juba alla ei vandunud! Foto: Pamela Eesmaa

Klaasmaja akendelt peegeldus tõusev päike. Aqva ette keeras uhke auto, kust väljus sportlik mees. Hiline puhkaja? Ei – varajane töötaja. Tund aega hiljem, hommikul kell 6, pööritavad esimesed vee- ja saunakeskuse külastajad uniseid silmi. On see tõesti tõsi, imestavad nad, kui näevad Aqva juhti Roman Kusmad klaaspindu küürimas.

Mõni tund hiljem kiibitsesin huviga, kuidas ja kui korralikult härra iseenda juhitavas firmas töötas. Töövarjuna avasin kaardid – koristada eriti just ei viitsi. Kusma viskas pilgu mulle ja ma vajusin peaaegu maa alla – tõesti, Aqvasse töö pärast vist asja ei ole!

Hiljem hakkas veel piinlikum, kui mees rääkis, et puhastusteenindajate põhitöö käis hommikul kella 5 ja 9 vahel. “Suurkoristus on asja nimi, paras tramburai, ühtegi vaba hetke ei olnud,” selgitas Roman Kusma.

Nüüd siis, kui suurem rassimine rassitud, ongi sobiv hetk puhata, mõtlesin kõvasti, kui suundusime puhastusteenindajate ruumi.

Vahetuse prouad, vee- ja saunakeskuse puhastusteenindajad, kenad noored naised, olid sedakorda brigadirid. Nemad võisid pärida sel päeval ülemuselt aru, miks on koristatud halvasti, või noomida sagedase istumise pärast.

Et tööhoog ei raugeks, saime kiire koristuskoolituse. Roman Kusma kordas, mina kuulasin. Kõik õpetussõnad olid muidugi tegelikult suunatud mulle, Kusma ise on juba vana koristushai.

Esimene asi: plätud pidid kaasas olema. Tere tulemast, neid polnud, aga mis siis, töö tegemata ei jäänud. Sinised haiglasussid jala otsas, tuli minna saunaringile ja pesu pesemise tööotsale. Sõnad loeti peale, et klientidega suhtlemine on selle töö tähtis osa. Pole ikka nii, et vehkled lapiga inimese nina ees. “Koolitust pole töötajatele eriti vaja, tähtis on osata elementaarselt suhelda,” lisas Kusma. Hea küll! Selge! Proovin!

Käskjalad-naised seletasid mõnusal toonil, mida teha. Pesumasinast tuli välja võtta rätikud, mustad asemele panna ja soolasauna külvata valget söödavat ainet. Pesumasin ja -kuivati asuvad koristajate ruumis.

Alustasime tööd, õigemini alustas Roman Kusma. Tööprotsess on nagu kodus – pesu masinast välja ja kuivatisse. Sinistele saunalinadele ma käsi külge ei pannud, aga tunnetasin, et need on suured, märjad ja rasked. See polnudki lihtne töö, kuid Kusma tegi seda eeskujulikult – kiiresti, pisut kehaga hoogu andes. Ja masinad, need käisid seal kogu aeg! Sest inimesed on harjunud, et puhtad rätikud on alati varnast võtta.

Ja mis ma nägin! Klient võttis rätiku ja läks ... aurusauna. Sinna sellega küll minna ei tohi! Sain sõnasabast kinni. Aga kuidas võiks koristajaproua kahemeetrise kolge korrale kutsuda? Anna või üle turja! Aga Roman Kusma ütles rahulikult, et ei saa kliendilt rätikut ära kiskuda, tasa ja targu tuleb sel juhul kokkulepe saavutada. Hea küll, teinekord siis proovin.

Kusma on juba nii kogenud silmaga, et märkas kohe, et rätikuid võtsime kaasa vähe. “Käisin mitu korda, aga peaks ühe korraga hakkama saama,” tutvustas ta tööprotsessi ja läinud ta oligi. Võtsin sappa. Juba ta nägi, et kellegi poolik jook tuleb ära korjata. Keegi oli nätsu seinale kinnitanud. Tõesti, pilk pidi olema põrandal ja laes – igal pool. Pea hakkas ringi käima.

Lisaks pidi kõik ka ära koristama. “Ja see teine asi?” küsisin, sest olin unustanud, et soolasauna tuli ka sool viia. Oh sa, saunaust paotades paiskus auru täiega näkku. Kui palav! Nagu troopilises metsas. Jooksmine saunade ja koristajaruumi vahet ei ole üldse mõnus. Higi hakkas jooksma ilma sauna ja soolata. Küsisin siis kamraadilt ettevaatlikult, kas ta ise tahaks sellist tööd teha. “Olen igasugu töid teinud – koristanud, lihakombinaadis vorsti pritsinud. Ka siin majas erinevaid ameteid proovinud,” ütles Kusma. Piilusin tema käsi. Töömehe omad, kindlalt! Mõned inimesed kohe on tublid, mõtlesin, kui rallisime Aqva osasse, mis on visiitkaart inimese jaoks, kes tuleb ujuma, sauna, jõusaali. Püsisin tal vaevu kannul, kui jõudsime veekeskusesse.

Puhas klaas! Aknapesu on eriti nõme, turtsatasin, kui Roman Kusma oli juba redelil. “Klaasipesu on omaette suur töö, seda tehakse iga päev, klaaspinda on umbes 150 m2.” Selline aeroobika! Muigasime koos. Kusma sõnul oli kõige suurem üllatus see, et niisugune liigutus on nõnda harjumatu ja intensiivne. Eriti kui seda teha poolteist tundi jutti. Vahvad pilusilmsed külastajatest neidised olid igatahes Kusmast või tema tööst nii vaimustunud, et lehvitus ja lubadus naasta tulid kiiresti. Sellise ametivahetuse päevaga oli tekitatud nii suur õhin, et müügitööd ei pea Aqva vist pool aastat tegema.

Liikusime riietusruumi. Kapid, kus tavaliselt riideid hoiame, tuli lapiga üle tõmmata. “Neid on  vähemalt kuus rida,” piiksusin. “Kas ükshaaval?” küsisin eriti lollisti. Kapid on väikesed ja kitsad ning Roman Kusma sõnul pole mingi kunst neid üle tõmmata.

Tegelikult oli siis vaid n-ö asja vormistamine, sest see oligi töö, mille ajal ma õndsat und magasin. “See oli vahetuse esimene töö, sest siis polnud veel inimesi. Öösel tehakse seetõttu korda ka saunad ja duširuumid. Kui soovid kontrollida, tule kesköö paiku, siis, kui teine vahetus koristamise lõpetab,” viskas ta nalja ja mul läksid silmad suureks. Kas ta ise kavatseb veel ühe vahetuse kaasa töötada? See, mida selle mehe töövõimest räägitakse, on siis ikkagi tõsi.

Roman Kusma tõmbas juba põrandalt veetriipe. Kui on korralik lumesopp või sügisene poriralli, siis annab siin  puhastada ja kuivatada, targutasin. Järjekordne külaline püüdis hetke oma aparaati jäädvustada. Tõesti, üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, mõtlesin.

Korrapidajaneiud olid juba kohal ja kutsusid tolmuimejaga rallima. Lahkunud turismigrupi järel tuli koridor üle uhada ja vaibad tolmust ning porist puhastada. “Eks ma varsti tõmban,” ütles väsimatu Roman Kusma ja prouad nentisid, et seda tuleks küll kohe teha, sest vahetus hakkab lõppema. Mind ajas natuke naerma.

Puhastusteenindajad on siin tublid ja virgad ja eks nad nõudsid seda ka uuelt töötajalt, olgu ta kasvõi kompleksi tähtsamaid mehi.

“Miks sellist ametivahetuse päeva vaja on?” küsisin ja juht vastas, et see on ka talle hea õppetutund. “Tööprotsessid saavad selgemaks, seeläbi saab teha ettepanekuid ja muudatusi meie töös. Prouad teatasid kõrvalt, et see lähendab tööandjaga. “Muidugi, saite mind kamandada, nii et vähe ei ole,” ütles Kusma selle peale.

Pugistasime naeru, kui tubli töötaja haaras juba tolmuka järele ja läks koristusringile. “Vaata, Roman, et koju lähed,” kurjustas vahetusevanem. “Nalja teed, olen õhtuni,” vastas mees. Mis siis, et alustas kell 5. Mis nüüd, imestasin, kui koridoris möödus redeliga mees. Andres Lill isiklikult! Aqva peakokk, kellel samuti uus amet – elektrik. “Pole viga, hakkame telerit paigaldama,” ütles ta.

Järgmisel hommikul, kui möödusin Aqvast, mõtlesin koristusringidele ja peakokale. Ei tea, kas eilse päeva elektrik on täna ikka elu ja tervise juures. Koka altminekus pole midagi hullu, kuid elektrik eksib vaid kord elus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles