Juhtkiri: Jahvatajate kuldne Kulina

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Läbi aegade on veski olnud eestlaste jaoks tähtis koht. Vanasõnagi ütleb, et kirik, kõrts ja veskikoda on alati kõikidele avatud. Teine jälle, et sepipajas ja veskikojas aetakse kõige magusamad jutud. Veski on olnud väega paik, kus lugusid, leivahõngu ja tööd.

Kulina veskit võib pidada Virumaa veskite seas kuldseks jahvatajaks.

Esimesed teated koha kohta pärinevad 1796. aastast. Veskikivid aga ei jahvatanud ajani, kui vana Kulina veski omaniku Richard Siili järeltulijad võtsid nõuks laguneva hoone hukust päästa ning ei jätnud enne jonni, kui korda sai ka sisemine kaadervärk. Aga mis kasu on töökorras veskist, kui selle kivid vilja ei jahvata? Nõnda on Siili järeltulijatelt veski ostnud kohalik ettevõtja Indrek Klammer selle ka tööle pannud.

On tore, et vana veski annab noorematel võimaluse kasvõi avatud talude päeval heita pilk sellele, kuidas esivanemad leiva lauale said. Seda enam, et praegu on vaja lausa tikutulega taga otsida niisuguseid mehi-naisi, kes veel oskavad midagi taolise masinavärgiga peale hakata.

Veskimehe amet on pea välja suremas ja koos sellega ka tükike meie ajalugu. Kulina ja teised töötavad veskid on otsekui reservaadid, mis aitavad alal hoida ka möldri ametit ja pakuvad lisaks sellele veel sootuks teistmoodi toodangut.

Aga sellest tähtsam on, kuidas veskit väärikana elus hoida. Näidata ja rääkida huvilistele selles ametis olnud põlvede lugu, mis kõneleb pere töökusest, aegade keerukusest, eesti inimese hingest ja paiga ajaloost.

Kordatehtud vana veski annab rohkesti lisavõimalusi, olgu selleks nostalgiaekskursioonid eakatele, harivad õppekäigud lastele, eksootilised tuurid välismaalastele või fotosessioonid neile, kes leibu ühte kappi panema asuvad.

Igatahes on põhjust rõõmustada, et jagub fanaatikuid, kes kõike vaid suure kasumi nimel ei tee, vaid kelles on tubli annus entusiasmi ja kirge millegi suhtes. Jääb vaid loota, et õhin ei rauge ning huvilised-külastajad veskile midagi ka sisse toovad, et sealsed kivid enam seisma ei peaks jääma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles