Repliik: “Libahundi” aeg

Eno Noorväli
, keeletoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eno Noorväli.
Eno Noorväli. Foto: Meelis Meilbaum

Selline mõte tabas mind ootamatult eile – ja ilmselt mitte vaid professionaalse kretinismi tõttu.

Kes meist siis Kitzbergi “Libahunti” poleks lugenud või siis teatrilaval näinud. Põlvkondade kaupa eestlasi on pidanud seda kohustusliku kirjandusena koolis käsitlema, seda on tundides analüüsitud, selle põhjal kirjandeid kirjutatud. Endise kirjandusõpetajana võin öelda, et koolinoor on ikka Tiina poole hoidnud, kuigi ka Tammaru vanaemast aru saanud.

Muidugi teeb aeg oma töö ning olud ja hoiakud muutuvad. Tundub, et need noormehed, kes kooliajal lugedes romantilisis unelmais Tiina järele õhkasid, oleks praegu täismeestena valmis ta kiriku juures võlla tõmbama. Meil ju teistsuguseid ega teistsugusust ei taluta, ja see teeb ühtaegu haiget ja häbi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles