Külalood: Kuidas ma enekakepiga hätta jäin

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein, see Kadrina Sikk.
Rein, see Kadrina Sikk. Foto: Meelis Meilbaum

Lubage tutvustada: enekakepp ehk endlikepp, lisaks pildipulk, selfistikk, tele-skoopvardaga (käsi)statiiv. Heal asjal mitu nime. Eriti heal asjal, väidetavasti maailmas enim müüdud jubinal, on neid aga tõesti hulgi.

Äraseletatuna on see vidin aga plastpulk, mille külge kinnitatakse nutitelefon, et teha selfie’t ehk selfit ehk enekat ehk endlit. Selline on tänane trend nutitelefonidest hulluvas maailmas. Kas nuti(telefoni)hullus on narkomaania uus vorm või lai tee infoühiskonda, vajab veel järelemõtlemist.

Aga tagasi meie kuulsa enekakepi juurde. Oma hiljutisel Rooma külastusel sai siinkirjutaja, jutuvestjast külamees, aru, et on ikka ajast maha jäänud. Mu ümber vehkisid massid, enekakepid pihus, tehes sadu enekaid. Sain aru, et keppi või pulka eirates, nagu näiteks mullu laulupeol meie president, ei tee arenenud Euroopas enekat enam praktiliselt keegi. Seega, enam trendi, kaasmaalased, enam moega kaasaminekut!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles