Rannarahva muuseum kogub suvitusmälestusi rannaküladest

Muuseumi kogudesse on oodatud fotod, postkaardid, kirjavahetus, kirjalikud mälestused ja kõik muu, mis otseselt või kaudsemalt rannakülade suvituskultuuriga seotud on.

Enam kui 100 aastat on Eestimaa rannakülad pakkunud pelgupaika linnakärast põgeneda soovijaile.

Seda teemat on ehk seni aga tänamatult vähe käsitletud.

Ometi on suvevõõrad toonud rannarahvale juba 19. sajandi lõpust alates olulisel määral lisateenistust.

Nüüdseks ongi paljudest kaluriküladest just suvituskülad kujunenud.

“Suvitamise lugu Eestimaa randades ulatub tsaariaega ja tolleaegsetesse kaunitesse suvemõisatesse, mil suvitamine vaid härrasrahva privileegiks oli. Alles 1920.–1930. aastatest alates said ka laiemad linlaste hulgad võimaluse hakata randades suvemõnusid nautima. Kuurortide kõrval sai populaarseks üürida perele puhkuse veetmiseks toad rannataludes,” avab rannakülades suvitamise ja kogumiskampaania tagamaid muuseumi kogude ja näituste osakonna juht Kadi Karine.

“Seoses nõukogude perioodi algusega ja piiritsooni kehtestamisega suvitajate arv rannakülades esialgu küll vähenes, kuid hakkas tasapisi taas hoogu koguma. Piiritsooni tingimustes tuli rannikule pääsemiseks muidugi luba taotleda, kuid liiga suuri takistusi soovijaile ei tehtud. Rannarahva muuseum loodab seda suvist ajalugu talletada. Materjale kasutatakse ka uue püsinäituse ettevalmistamisel, milles on suvituskultuuril oluline roll,” jätkab ta.

Rannarahva muuseum ootab nii suvitajate kui nende ­võõrustajate fotosid, post­kaarte, kirju ja muid kirjalikke ­mälestusi ning ülestähendusi, mis on otseselt või kaudsemalt seotud rannakülades suvitamisega.

Esemetest on oodatud endisajast ja lähiminevikust pärit ranna- ja suvitustarbed ning rõivad (supelkostüümid või suvised riided), jalanõud, aksessuaarid, mänguasjad, spordivahendid ja muu.

Kogumisaktsioon kestab 2015. aasta lõpuni.