Mihkel Mehiste: vallavanem vassib

Nõustun vallavanem Indrek Kesküla tõdemusega et , pagulaste ja pagulaskvootidega seonduvatel teemadel avaldatavate tekstide sisusse ei jõuta enam süüvida.

Kummastav, et Väike-Maarja vallavanem üritab ennast pärast Vao küla probleemide avalikkuse ette tulekut „peolauda“ kutsuda ning vaheldumisi kõikide teiste – valitsuse, riigikogu ja kohaliku kogukonna – poole näpuga osutades kinnitada: „Kes seda tegi? Ise tegi!“.

Kord on süüdi provokaatorid, kord riigikogu ja valitsus, kord kohalik kogukond, kes midagi tegemata jätnud või on keegi väidetavalt asjadest valesti aru saanud.

Nimetatud artiklis on palju tsitaate, mis ei pärine minult, ning mis ei seondu minu tegevusega selle nimel, et Vao Varjupaigataotlejate Majutuskeskuse elanike arvu vähendataks 35ni.

Tunnen avatud meelega kodanikuna kohustust seista hea oma kodukohas toimuva eest, küsida küsimusi, otsida vastuseid, leida kompromisse. Paradoksaalsel kombel on see, kas keegi toetab massilist immigratsiooni või mitte ning kas ja milliste vahenditega keegi otsustab selle vastu võidelda, meie, Vao külakogukonna  jaoks kauge küsimus.

Kahjuks ei ole meie võimuses Euroopa Liidus tekkinud rändekriisi algpõhjustega tegelemine ning seega on vägivaldne seostada nimetatud teemat minu „võitlusväljaga“.

Küll on Vao küla inimeste esmane mure see, mis toimub ja milliseid plaane viivad  Eesti vabariigi sotsiaalministeerium ja Väike-Maarja vallavalitsus ellu konkreetselt  seoses Vao Varjupaigataotlejate Majutuskeskusega.

Meid puudutav probleem on väga konkreetne. Vaadeldes viimase 15 kuu andmeid, seisab Eesti praegu igas kvartalis silmitsi keskmiselt 40 uue varjupaigataotlusega (see number ei sisalda ELi ümberasustamiseprogrammi raames tulevikus planeeritavat nn kvoodipagulaste arvu, kes saavad juba eelnevalt pagulasestaatuse).

Politsei- ja piirivalveameti andmetel sai Eesti 2014. aastal 157 varjupaigataotlust kokku 24 riigi kodanikelt ja ühe taotluse, mille esitaja kodakondsust käesoleva aasta andmetele tuginedes ei teatud.

2015. a kolme esimese kuuga sai Eesti lisaks 50 uut varjupaigataotlust.

Arvestades Araabia poolsaare konfliktikolletes hetkel toimuvat, pole praegu mingit alust eeldada, et pagulasstaatuse taotluse esitajate senine voog Euroopa Liitu, sealhulgas ka Eestisse lähitulevikus raugeb.

Eestis paigutatakse varjupaigataotlejad kas kinnipidamisasutusse (seni, kuni varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud) või Vao Varjupaigataotlejate Majutuskeskusesse (kui politsei- ja piirivalveametilt ei ole taotletud eraldi luba varjupaigataotleja elamiseks väljaspool majutuskeskust ).

Taotluste arvu suurenedes on tänaseks suurenenud surve Vao keskusele. Aastatel 2008–2012 oli keskmine täituvus ca 27% (st, keskuses elas aastas keskmiselt 11 inimest), siis keskusest saadud viimaste andmete kohaselt elab keskuses praegu 85 varjupaigataotlejat, mis ületab rohkem kui kahekordselt majutuskeskuse algse maksimumvõimekuse (35 inimest).

Olukorra teeb paradoksaalseks see, et kuni käesoleva aasta juunini ei vaevunud ükski asjaga seotud asutus – ei Väike-Maarja vallavalitsus, AS Hoolekandeteenused ega sotsiaalministeerium – Vao küla elanikke sellisest külaelu puudutavast olulisest arengust informeerima ega nendega tekkinud olukorda arutama.

Alates 2015. aasta juunikuust toimuvad regulaarsed kokkusaamised on esimene samm Vao keskusega seotud probleemidele lahenduse otsimisele.

AS Hoolekandeteenused juhatuse esimees Maarjo Mändmaa on jätkuvalt väitnud: „Me ei pea Vao küla rahvale keskuses toimuvast aru andma“.

Sama seisukohta väljendas ta selgelt tänagi külarahvaga kohtudes.

Niisuguses olukorras on Indrek Kesküla poolt populistlik mulle soovitada, et „paljud probleemid saad Sa ise koos AS Hoolekandeteenustega ära lahendada“.

Mõtle nii avatult kui tahes, võimatu on teha koostööd kellegagi, kel puudub soov ja huvi probleemi süveneda, avalikkusele adekvaatset infot jagada ja ühiselt lahendusi otsida.

Saan vallavanemast aru, et ta seisab tõeliselt keerulise probleemi ees, mis on hetkel terve Eesti „tulipunktis“ ning vajab kiiret ja argumenteeritud lahendust. Seekord ei ole tegemist kaevanduslubade taotlemise või sigala ehitamisega, vaid Vao külas elavate inimeste tulevikku ulatuva murega.

Vallavanema senised heitlikud väljaütlemised, ühes intervjuus, et pole mingit probleemi, siis  jällegi, et tuleb inimeste probleemid ära kuulata, siis, et tegemist on provokaatoritega, siis jällegi, et lahendus tuleb leida riigil ja valitsusel, usaldust Indrek Kesküla kui vallavanema vastu ei suurenda.

Väide „Kui mind tahetakse kaelani poliitp*** sisse vajutada, nagu Mihkel Mehiste üritab…“ on lapsik ja labane. Mina ei ole teda mõjutanud avaldama meedias populistlikke ja vastuolulisi seisukohti Vao külakogukonna konkreetsete probleemide osas või siduma sellega abstraktseid teemasid.

Indrek Kesküla küsimusele „Kas keegi saab tuua näiteid olukordadest minu ametisoleku ajal, kus Väike-Maarja vallavalitsus ei ole elanike arvamusest hoolinud?“ ei pea vastust kaugelt otsima.

Selleks näiteks on konkreetselt Vaos toimuv varjupaigatotlejate arvu jätkuv kasv (juuni kuu jooksul lisandus veel 3 inimest).

Osaliselt sõltub riigiettevõtte ärihuvide kaitsmine Väike-Maarja vallavanema tegevusest või tegevusetusest. Me ootame, et vallavalitsus leiab võimaluse enda kehtestamiseks ning teeb kõik endast oleneva, et ka valla püsielanikel, sealhulgas maksumaksjatel, oleks siin hea elada.

Faktid on sellised, et Vao Varjupaigataotlejate Majutuskeskuses on tugev ülerahvastatus ja käesoleva aasta juuni kuuni keskuse avamisest alates ei vaevutud kohalikke elanikke sellisest olulisest arengust informeerima ega nendega tekkinud olukorda arutama.

Ükskõik kui „otse ja avatult“ rääkimiseks me ei nimetaks Indrek Kesküla väljaütlemist külaelanikele, et kui Vao küla elanikud jätkavad pagulaste üle nurisemist, keeratakse küla küttesüsteem kinni või jäetakse kergliiklustee ehitamata, ei muuda see väljaöeldu mõtet.

Vaosse tehtavaid hädavajalikke ja planeeritud investeeringuid ei ole õige seostada inimeste hoiakutega oma koduküla suhtes.

Minu jaoks on täiesti arusaamatud tendentslikud väited stiilis „Väike-Maarja vald on toetanud Vao ratsavõistluseid ja teeb seda loodetavasti edaspidigi. /…/ KOVi väljastatud ettevõtlustoetuse abil on Väike-Maarja valla elanikud toetanud ka Mihkel Mehiste ettevõtlusega alustamist“.

Küsin siinkohal, kui kohalik omavalitsus maksab ettevõtlustoetusi või panustab piirkondlikult olulise spordisündmuse rahastamisse, kas see tähendab automaatselt, et toetuse saanud kaotavad õiguse küsida infot ja lahendusi probleemidele? Kui vastus on „jah“, siis on mul piinlik, et selline suhtumine kaasajal võimalik on. Kui vastus on „ei“, milleks sellised ründava alatooniga väljaütlemised?

Vao küla lastele korraliku mänguväljaku rajamise projekt on jõus. Kahju, et Väike-Maarja vallavalitsus selle toetamiseks võimalusi ei leidnud. Likvideeritud korvpallilaua ja –rõnga olid Vao küla noormehed kolhoosiaegse uue tehnika asfaltplatsi servale enda algatusel ja jõududega püstitanud. See oli suurte poiste, mitte laste mänguväljak, mis asus eramaal.

Soovin, et Indrek Kesküla avalikult vabandaks Vao Ratsaklubi ees oma faktivea pärast.

Lõpetuseks – loomulikult olen südamest tänulik Vao küla elanikele senise toetuse eest meie avaliku kirjaga ühinemisel. Usun meie kogukonda ja olen veendunud, et Vao laste mänguväljak valmib hiljemalt järgmiseks suveks.

Loobun edaspidi sellistele labaseid väljendeid ja faktivigu loopivatele arvamusartiklitele vastulauseid esitamast. Hoidkem end vaos!

Vastus läheb Virumaa Teataja peatoimetajale koos nõudega avaldada vastulause.