Video: uudishimulik merikilk Vaindloo merepõhjas

Vaata videot toredast merikilgist SIIT.

Kes siis on see merikilk, ladina keeles Saduria entomon? Meie meres elutsev suurekasvuline jäämererelikt on jääajast Läänemerre „lõksu“ jäänud ja siiani meie vetes rahulikult elutsev loom. Merikilk elutseb ka Rootsi järvedes, kuid Läänemere lõunaosas neid enam ei leidu.

Merikilk on päris kogukas kakand, täiskasvanult viie kuni kümne sentimeetri pikkune, isaskilgid on emasloomadest suuremad. Arhailise lapiku välimusega, silmad asetsemas pealael, hallikaspruuni kehaga, meenutades omalaadsete nahkjate soomusplaatidega ning teravatipulise tagakehaga „sõjamasinat“. Merepõhja suhtes neil eelistused puuduvad, peamiselt elavad nad sügavikes, kus vesi külmem. Kaldamadalatele liiguvad nad öösiti, kui vesi jahedam või kevadeti jääsulamise perioodil sest siis suudavad nad ka merepõhjast kõrgemal ujuda, kuid koorumispaigast nad naljalt kaugele ei seikle. Merevee soolsuse muutused neile ebamugavust ei valmista. Kilgi esinemist käsitletakse põhjaloomastiku olemasolu indikaatorina.

Merikligid kütivad mudasemal põhjal harjaslabalasi, kes on samuti arktilise päritoluga, kollakasvalged koorikloomad ja jääaegsed

jäänukid. Samuti balti lamekarpi, kelle valgeid või roosakaid karbipoolmeid lapsed mererannast suviti otsivad.

Toiduratsiooni kuuluvad ka surnud kalad ning ära ei põlata väiksemaid kilgilisi ja pisemaid liigikaaslaseid. Huvitav on tõsiasi, et

merikilgile annab teavet saakloomast keemiline lõhnataju. Rünnatakse ka kalameeste nakkevõrkudesse takerdunud kalu.

Paljunetakse aasta läbi sest paaritumine saab toimuda vaid ajal, kui emaskilk nö „nahka vahetab“. Arenevaid kilgipoegi kannab emasloom kõhualuses lootetaskus, kui nad saavutavad 3-4 millimeetrise pikkuse, alustavad „kilgilapsed“ iseseisvat elu.

Kaladest jahivad merikilki ahvenad, angerjad, lestad, kammeljad, siiad, tursad, meriforellid, lõhed. Ka armastavaid neid sukelpardid.