Kiä tuu iks umma handa nõst, kui esi ei nõstaq

Ivari Padar
, Riigikogu maaelukomisjoni esimees, SDE
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivari Padar.
Ivari Padar. Foto: .

Kui vaadata, milline on Eesti vabariigi ajaloos olnud põllumeeste esindatus poliitikas, siis näeme teatud loogilist seaduspära: mida suurem on rahvastiku hulgas olnud põllumeeste osakaal, seda arvukamalt ja mõjukamalt on nad Toompeal tegutsenud. Ja mida väiksem on see kogukond, seda vähem pühendub erakonnapoliitika maaelule ja põllumajandusele.

Enne teist maailmasõda andsid Eesti poliitikas tooni just põllumeeste parteid. Ka taasiseseisvuse algusaegadel, mil põllumajanduses hõivatute arv ulatus veel 20 protsendi lähedale, lõi poliitikas kaasa mitu maaerakonda. Oma jälje meie poliitmaastikule on jätnud maarahvaerakond, maa-keskerakond, talurahvaerakond, põllumeeste kogu jne.

Täna, mil põllumajandusega teenib oma igapäevast leiba vaid 2–3 protsenti kõigist töötegijaist, ei ole meie poliitväljal ühtegi parteid, kes saaks ennast kitsalt maaerakonnaks nimetada. Õnneks leidub igas parlamendierakonnas maaelu ja põllumajandust tundvaid inimesi, kes sellele ka keskenduvad. Nende inimeste positsioonist oma erakonnas sõltub tihtilugu see, kui tõsiselt maaelu küsimusi parteis käsitletakse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles