Kaunis naine läbi ajastute: ilu standardite muutumine ajas

Kristel Kaljuvee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaunis naine läbi ajastute: ilu standardite muutumine ajas.
Kaunis naine läbi ajastute: ilu standardite muutumine ajas. Foto: Stina Teesaar

“Loodus kinkis härjale sarved, hobusele kabjad, jänesele väledad jalad, kalale ujumisvõime, linnule lennuvõime ja mehele mõistuse. Naisele polnud tal peale ilu enam midagi anda. Ilu vastu ei saa oda ega kilbiga. Ilus naine on tulest ja rauast tugevam.”

Nii on tähendanud vanakreeka lüürik Anakreon. Silmipimestavalt kaunid naised on alati meeste nõrkuseks ja õrnema soo kadeduse objektiks olnud, kuid mitte alati ei ole nood õnnelikud ühesugused välja näinud. Nagu öeldakse, ilu on vaataja silmades.

Sellel korral ei räägi me Anakreoni ülimast seksistlikkusest, kuigi ta seda vääriks (või siis pigem mitte?), küll aga sellest, kuidas aeg on muutnud meie arusaama ihaldusväärsest naisest, kelle keha soovivad endale kõik eevatütred ning igatsevad puudutada püksikandjad – ilusa naise etalonist, mille on paika pannud ühiskonna väärtushinnangute kujunemine.

1. Vana-Kreeka klassikaline ajastu (500—300 a. eKr)

Keha. Ideaalsed naised olid vormikad, kuid mitte tüsedad. Vanakreeklased pidasid naise välimust vähemtähtsaks kui vastassugupoole füüsist. Mehed pidid püüdlema ideaalse lihaselise keha poole, sest ilusa keha ekvivalendiks oli särav mõistus. Selleks võisid nad mõnikord päevas kuni kaheksa tundi treenida. Alastus oli Vana-Kreekas täiesti tavaline.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles