Vanad Moskvitšid panid vaimustuma ja ahhetama

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

„Kui lahedad autod,“ hüüdis väike poiss, kui ronis Audist välja. Koos vanaisaga suundus ta Rakvere keskväljakule, et tervitada Eesti Moskvitši Klubi autojuhte ja suvesõidu algust. 

Urmo (26) oli umbes samasugune poisike, kui vanaisa ta autoga sõidule viis. Kui meheks kasvas, kinkis taat auto talle. „ See on minu vanaisa auto. 1991. aastast, seega 24 aastane.  Mulle kinkis ta auto 7 aastat tagasi,  siis värvisin selle üle, panin helitehnika sisse. Minu eesmärgiks on hoida auto sellisena, nagu see vanaisal oli,“ rääkis ta.

Kui noorelt autojuhilt küsida, kas mossega ikka rallida ka saab, vastas mees, et eriti ei kannata. „Kunagi sai küll, nüüd on raske. See peab olema selline pehme kulgemine. Pigem on tegemist hea tuju autoga, millega liigud linnas ringi, isegi makki ei pea käima panema, inimesed vaatavad lihtsalt,“ muigas Urmo, kes meenutas, et vanaisal oli auto pigem töömurdja. „Sellega viidi kartuleid turule müügiks,“ mäletas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles