Kuuldavasti on piirikaitse rahalised vahendid seni kulutatud eelkõige mereseire ning kaitse peale, maismaapiir on jäänud unarusse. Alles Eston Kohveri röövimise lugu viis avalikkuse tähelepanu ka maismaapiirile. Ilmnes, et kohati oli see lausa võssa ja padrikusse kasvanud. Kuuldavasti on nüüd seal vähemasti võsaraiet teostatud, kuid kas selline võsavaba siht ikka ka piiririkkujaid kinni peab? Hiljuti sattusin internetis videole, millest nähtus, kuidas kaks aafriklast üle piirijõe Venemaalt Eestisse sumasid. Meie piirivalvurid olid neil küll kohe vastas, kuid ebaseadusliku sissetungi ärahoidmiseks polnud neist mingit abi. Valvurite tegevus seisnes vaid piiri verbaalses kaitsmises. Karjusid vaheldumisi ikka “Stopp!” ja “Stopp!”, lõpuks lausa kooris, kuid kasutult. Mustad mehed kahlasid vees rahumeeli edasi.
Tellijale
Eesti maismaapiir ei anna turvalisust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuuldavasti ei tohi meie piirikaitsjad koguni hoiatuslaske teha, muust rääkimata. Mustad mehed tulidki häirimatult üle piiri ja valvurid pidid nüüd külmast kanged põgenikud porisest jõekaldast üles kindlale maale aitama ja kähku kordonisse viima. Anti kuivad riided ja kuuma kohvi, et lõunamaalased, kes külmaga harjunud pole, haigeks ei jääks. Mine tea, äkki kostitatigi, sest võtab aega, kuni piiririkkujad-pagulased Vao pagulaskeskusse toimetatakse, aega surnuks lööma.