Külalood: Kes hävitas meie armsa Pitsu?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein, see Kadrina Sikk.
Rein, see Kadrina Sikk. Foto: Meelis Meilbaum

Kõigepealt märkas hädaohtu sotsiaalmeedia. Veebi ilmus teade pisikesse külasse saabunud kiibistamata kärbsest, võimalikust taudiohust. Sotsiaalmeediast korjas vapustava uudise üles maakonnalehe püstol-krimireporter, tema postitus kandis pealkirja “Ettevaatust, meie külades liigub kiibistamata kärbes!”. Edasi tormas külasse kohale populaarne ja rahvalik televisiooni uudistesaade, intervjueeris kiibistamata kärbest näinuid, õpetas rahvale, kuidas end tubades kaitsta. Üleriigiline nädalaleht tõi lugejateni aga juba põhjaliku analüüsi: “Kiibistamata kärbse juhtumi õppetunnid”.

Kas tundub piisavalt ajuvaba? Täna võib see tõesti nii olla. Aga homme mitte. Sest mõelgem, milliste uskumatute muutustega tormab ajateljel edasi me koeraarmastus. Nüüdsed neljajalgsete sõprade hoidmise, hooldamise nipid ja tavad võiksid sajanditaguse talunaise suisa meeltesegadusse viia. Luulud esile kutsuda.

Kes oleks võinud saja aasta eest arvata, et külas võib koerapidamise üheks tähtsamaks instrumendiks saada kilekott koerakaka jaoks? Ning külarahvas sarjab kohalikke võimureid selle eest, et koerte jalutamise tee veerel puuduvad prügikastid, kuhu kilekotistatud koerakaka asetada. Probleem tekitab auväärt koeraomanikele nimelt suurt meelehärmi ning hingelisi traumasid, sest koerakakat tuleb äraviskamise eel kotiga kaasas vedada mõnikord kogunisti kilomeetri ... Oh seda elu raskust! Kas sellist Eestit me tahtsime?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles