Tule tuppa, lapsuke, kes must kui murjan

Mare Rossmann
, rakverelane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mare Rossmann.
Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Nii ütles mulle lapsepõlves ema, kui ta mind porilombist üles korjas. See oli aeg, mil meist keegi polnud ihusilmaga näinud musta nahavärviga inimesi. Teadsime vaid, et nad elavad kusagil Aafrikas, mitme maa ja mere taga. Tänapäeval võib väljendit “must kui murjan” kasutades saada otsaette rassisti templi.

Minu ema ei olnud rassist ja ka praegu ei tea ma oma tutvusringkonnas kedagi, kes oleks. See, mis meie alateadvuses tiksub ja meid ettevaatlikkusele sunnib, on võõristustunne kõige selle vastu, mis pole oma ja harjumuspärane.

Võõristustunne on inimesse sisse kodeeritud ja see pole sama mis rassism. Seda ei ole võimalik loosungitega murda. Oleme näinud nii palju allutajaid ja vallutajaid, et inimeste hirmu ja vastumeelsust pagulasküsimuses tuleb mõista. Kui me seda ei suuda, võib järgneda plahvatus. Ja seda ei taha ju keegi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles