Juhtkiri: katkust puhas – kauaks?

Et meil katkuhaigeid metssigu leitud pole, ei tähenda, nagu oleks Lääne-Virumaa sellest tõvest puutumata. See tähendab vaid, et haigust pole veel avastatud. Katkupisikud võivad aga metsas olemas olla.

Sestap tuleb metsas marjul või seenel käies olla hoolikas ning koju naastes ennast, oma riided ja jalanõud pesta, et vältida võimalike pisikute edasikandumist.

Inimesele ei tee sigade Aafrika katku pisik midagi, küll aga on just inimene see, kelle kaudu pisik farmidesse jõuab ja seal rõngassabade seas laastamistööd tegema hakkab.

Ning ei ole oluline, et seeneline pole elu sees ühtegi sigalasse ega isegi selle lähedusse sattunud – tema võib katkupisiku jätta bussi või poodi, kust seatalitaja selle tahtmatult üles korjab.

Lihasööjatel ei ole paanikaks põhjust. Katkuhaiged sead põletatakse. Tegelikult ei ole tõbi inimestele ohtlik, kuid sead hukatakse ja põletatakse, et haigus ei leviks.

Riigikogu liige Einar Vallbaum kritiseeris eilses Virumaa Teatajas kõvasti põllumajandusministeeriumi ja maaeluministrit Urmas Kruuset tegevusetuse pärast. Õige kah – käed rüpes on juba istutud küll, viimane aeg katku vastu võitlema hakata oli juba kuid tagasi. Praegu võib olla juba lootusetult hilja.

Aga lootma peab, et Eesti põllumajandusel õnnestub katkupuhangust siiski üsna terve nahaga välja tulla. Ning loodetavasti on selles meile abiks kogu Euroopa, sest praegu möllab kuri tõbi vaid Poolas, Baltikumis ning Sardiinia saarel. On enam kui selge, et kõik riigid on huvitatud sellest, et katk laiemale territooriumile ei leviks.

Ühendatud jõududega peaks ka sigade Aafrika katku vastase vaktsiini välja töötamine võimalik olema. Praegu seda aga paraku tehtud pole.