Ratsutamise ABC ehk Esimese korraga Liivimaa parimaks ratsanikuks ei saa

Kristel Kaljuvee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algaja jaoks iga hobune ei sobi, sest suksud tunnetavad ratsaniku ebakindlust kohe. Rahuliku loomuga Adjöö on aga ratsadebütantidega harjunud ja end nende rabedatest liigutustest segada ei lase.
Algaja jaoks iga hobune ei sobi, sest suksud tunnetavad ratsaniku ebakindlust kohe. Rahuliku loomuga Adjöö on aga ratsadebütantidega harjunud ja end nende rabedatest liigutustest segada ei lase. Foto: Kasper Mäe

Oma pooleteisemeetrise pikkuse juures olin hobuseid alati pidanud kauniteks, ent siiski veidi hirmutavateks loomadeks, keda pigem kaugelt imetleda. Minu senised kokkupuuted hobustega olid piirdunud vaid ohutus suuruses ponide paitamisega külalaatadel. See oli aga kohe-kohe muutumas.

Mööda kruusast teed Arma ratsatalu talli poole vurades mõtlesin, et kas ma mitte ei võtnud ette enda jaoks midagi liialt grandioosset – polnud ma ju iial päris hobusega sõitnud, ning kui viimati todasama talli külastasin, panid isegi hobuste valjud hirnatused mind ehmuma.

Kuidas esimene ratsatund möödus, loe pikemalt SIIT.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles