Nädala kaja: kriisi ohjamise kunst

Suurtootjad süüdistavad katku levikus riiki ja väikeloomapidajaid. Viimased ei pidavat täitma kõiki ettevaatusabinõusid.

Lääne-Virumaa veterinaarkeskuse juhataja Jüri Gustavson ütles eile pärastlõunal, et väikeloomapidaja, kelle talust sigade katk avastati, täitis kõiki nõudeid. Seega ei saa nende peale näpuga näidata.

Riigil peab olema kriisiohjamise süsteem. Kunagi tegeleti kriisiohjamisega maakonna ja riigi tasandil. Maakondlikud komisjonid said vaevu aimu, mis asi on kriisi ohjamine, kui muudeti seadust. Maakondlikud kriisiohjamiskomisjonid kaotati, kriisiga tegelemine läks kohaliku omavalitsuse, regiooni ja riigi tasandile.

Loomataud aga näiteks regionaalse kriisiohjamiskomisjoni pädevusse ei kuulugi. Sellega võitlemine on tehtud maakondade veterinaarkeskuse ülesandeks. Vajadusel kutsub maavanem kokku maakondliku loomatauditõrje komisjoni. Teisisõnu peavad maakonnad oma äranägemise järgi võitlema katkuga, mis riigi-, ammugi siis regiooni- või maakonnapiire ei tunnista.

Eri kriisidel on palju ühist. Üks neist see, et kunagi hääbuvad need niikuinii. Tagajärjed mõistagi on siis palju rängemad kui ohjatud kriisi puhul.

Kriisi ohjamist tuleb õppida. See võtab aega ja energiat. Laiapõhjaline kriisi ohjamine võrdub olukorraga, kus kõik teevad kõike ehk tegelikult mitte midagi. Toon siinkohal näiteks lumetormi Monika, mille tõttu jäi Padaorgu lumevangi üle kuuesaja inimese.

Lumetormi alguses oli võimaliku kriisi ohjamisel juhtivasutuseks maanteeamet, mis vähemalt siis ei teadnud kriisist ööd ega mütsi. Asi hakkas lahenema siis, kui ohtu sattusid inimeste elu ja tervis ning juhtivasutuse roll läks päästeteenistusele.

Ükskõik mis kriisiks tuleb valmistuda ja selle saabudes kiiresti tegutseda. Peamine aga – tuleb teada, mida teha. Siinjuures jääb täiesti arusaamatuks, miks riiklik loomatauditõrjekomisjon alles lõppeval nädalal kokku kutsuti. Siis, kui katk oli kodusigadeni jõudnud juba viies maakonnas.

Midagi meeldivat ka lõpetuseks – täna saab õige hoo sisse Viru Folk.