Rakvere linnas avati näitus, ent uniselt vaikse linnakese galeriisse saabus kuuma suvepäeva õhtupoolikul avamisele vaid üks külastaja.
Juhtkiri: kellele on vaja kultuuri?
13. august 2015, 07:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuraator küsis endalt juba tuhandendat korda, kas meie linna inimestele on üldse kunsti vaja, kas on vaja kultuuri, kas on vaja galeriid, kas on vaja kultuurikeskust …
Ta mõtles, kui kaua on jaksu veel selle nimel pingutada. Aga võib-olla on see siiski tänuväärne töö ja tegelikult on kultuuril, sealhulgas kujutaval kunstil, ka väikelinnas oma kindel koht.
Rakvere keskele kerkib uhke Tark Maja, kiiresti ja kindlalt, nagu arvata võis, sest raha pani rattad käima.
Ka Kastani tänava äärde rajatava reketlonihalli edenemist on mõnus näha: juba on hoonel sarikad püsti, üle tee asuv parkimisplats sai ammu valmis.
Aga kinomaja ehitus teatrimäel takerdus kohe, kui auk maa sisse kaevati.
Kahtlase taustaga firma, kes hanke võitis, osutus võimetuks ning nüüd otsitakse uut ehitajat. Läheks ise aitaks teha – nii mõtlevad kultuurisõbrad.
Just nõnda, nagu kunagi ehitati ümbruskonna talupoegade kokku veetud kividest Rakvere teatrimaja.
Kuid seis on selline, et ühe kultuuriobjekti valmimine ikkagi venib, samal ajal kui mõnede teiste avamispidudeks juba valmistutakse.
Rakvere kultuurisõpradele meenuvad valimised. Alati on lubaduste meres oma kindel koht ka kultuuril, suure suuga ehitatakse kunstihooneid, kinosaale ja kultuurikeskusi. Juba 20 aastat tagasi räägiti kultuurimajast, KITi klubist, hiljem ooperihoonest, Pärdi keskusest, kunstikuubist. Ja ikka kinost, kinost ja veel kord kinost …
Kunagine kino Ilo vananeb tühjana ja KITi klubi on ammu ära unustatud, lubajadki ilma peal laiali.
Parafraseerides tuntud tegelast ajaloost: “Kui ma kuulen sõna “kultuur”, haarab mu käsi kellu järele …”