Ööjooksu kroomist medali disaininud Priit Verlini arvates peaks igal medalil olema väikene niuhka. Ka Ööjooks ise on tema arvates heas mõttes kiiksuga.
Ööjooksu juubelimedali disaininud Priit Verlin: "Igal medalil peaks olema väikene niuhka"
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas algas koostöö Ööjooksu korraldava Rakvere Maratoni meeskonnaga?
Olles kunagi ise aktiivselt sportinud, on spordiauhinnad mulle oluline teema. Mäletan, et sain Rakvere rajooni meistriks teivashüppes, tulemus oli vist 3.60, ja selle eest anti auhinnaks diplom, millel ilutses mutionu. Näed vaeva ja saad selle eest mutionu pildiga diplomi.
Hiljem kunstikoolis õppides juhtus nii, et jagasin ühika tuba tunnustatud treeneri ja kehalisekasvatuse õpetaja Andres Veermäe ja tänase Spordiürituste Korraldamise Klubi juhi Mati Lilliallikuga. Nii kohtusid kunst ja sport.
Olete disaininud ka Lääne-Virumaa Spordiliidu medalid. Milline on teie n-ö kogemus selles vallas ja kas saate tihti läheneda medalite loominguliselt, ilma kitsendusteta tellijatelt? Millised on olulised nüansid?
Esimene suurem töö oli kujundada SELLi mängud (suurim üliõpilaspordiüritus Baltikumis ja Skandinaavias).
1998 valminud SELL-i mängude medalid olid Eesti esimesed kahemetallsed medalid ja oma suureks üllatuseks leidsin medalite pildi ühelt Hispaanias asuvalt numismaatikute lehelt (medalid valmistas ARS metall Tartus).
Oleme kujundanud kümneid suuri spordivõistluseid (logod, reklaamid, diplomid, karikad) ja kümneid medaleid. Läbi meie firma liigub umbes 30 000 medalit aastas: Tallinna maraton, Võhandu mararton, võidupüha maraton, Jaansoni Kahe silla jooks jne.
Ööjooks on parasjagu selline üritus, et võib öelda, et traditsiooniline. Igal traditsioonilisel spordiüritusel on aga tänaseks oma medal. Ega neid medalite tegijaid Eestis palju ei ole ja oma kodulinna tegijad teavad ikka teineteise tegemisi.
Ööjooksu kroomist medalil on tarvas kuu taustal. Kuidas selline lahendus sündis ja miks just selline lähenemine? Millise tähenduse olete disainerina medalile seeläbi plaaninud anda?
Igal medalil peaks olema väikene niuhka, sellele medalile sai plaanitud tarva taustale kuu, mille värv sõltub kandja särgi värvist. Selle aasta särgid on sinised. Kuna tegu ei ole mitte Rakvere Ööjooksuga, vaid Eesti Ööjooksuga, siis moodustavad sinine särk, must pael ja hõbevalgelt läikiv medal värvikombinatsiooni sinimustvalge.
Milline on teie arvates hästi disainitud medal? Millise ise uhkusega kaela riputaksite?
Medalite disain sõltub suuresti tellija maitsest. Võin öelda, et reeglina on spordiürituste korraldajad suhteliselt konservatiivse maitsega.
Mõned medalid lihtsalt on sellised, mis peaksid jääma traditsiooniliseks. Viimase aja tegemistes on enda lemmikuks kaitsellidu spordimedalid. Siin annab eelise see, et kaitseliidu vapp on ise väga imposantne.
Ööjooksuga on lugu rõõmsam, kuna üritus ise on heas mõttes kiiksuga. See annab vabamad käed, aga samas on inimestele juba geneetiliselt kodeeritud arusaam, et milline üks medal peab olema. See ei ole koht, kus disainer oma ekstravagantsust saab eksponeerida.
Mis meelt olete Ööjooksu suhtes ja kas plaanite ka ise liikumissündmusest sel aastal osa võtta?
Minu rahvajooksud on jäänud noorusaega. Olen kunagi läbinud 21 km, aga see juhtus ammu, ammu, nii umbes 25 kilogrammi tagasi.
Ma saan väga hästi nendest inimestest aru, kes sellistel üritustel osalevad. See on tohutu rahulolu sellest, et olete võitu saanud oma laiskusest ja kipitavast soovist katkestada. Aga kuidas sa katkestad või kõnnid, kui teised kõik jooksevad. Et tunda õnne, peab tundma ka kannatust - jooks on kannatus, ainukese vahega, et me valime selle kannatuse vabatahtlikult. See on lihtsaim viis tunda ennast tõeliselt õnnelikuna.