Rakvere teatri noored näitlejad uurivad nende lapsepõlve saatnud seebikaid ning jagavad järeldusi vaatajaga. Eelteadmiseks piisab ühest nähtud seriaaliosast, arvab lavastaja Kertu Moppel.
Teatris hakkab voolama kunstverd ja -pisaraid
20. oktoober 2010, 20:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis lugu on “Kunstveri ja -pisarad?”
“Kunstveri ja -pisarad” ei ole tavalises mõttes lineaarne lugu, pigem läheneb ta mittenarratiivsele teatrile. Aluseks on siin kõige tavalisem “seebika” süžee, mida me nihestama hakkame.
Miks niisugune pealkiri?
Kuna pealkiri tuli valida kõvasti enne tüki valmimist, siis panime selle piisavalt abstraktse, aga meie arust annab see mõista, et tegemist on stiili mõttes uuendusliku ja terava asjaga.
Kes on autor või autorid?
Autoriks on mõnes mõttes kogu trupp. Alguses pakkusid näitlejad ja kunstnik välja ideid ja siis hakkasime nende kõigiga tegelema, lõpuks jäi neist alles käputäis, mille mina tervikuks sättisin. Abi oleme saanud ka ühe konkreetse seebiooperi “Ka rikkad nutavad” süžeest.
Miks võtsite aluseks just seebikad?
Seebikad võtsime aluseks seetõttu, et meievanuste põlvkonna lapsepõlv möödus seebikate saatel. 90ndate algus oli just see aeg, kui Eestisse jõudsid esimesed Ladina-Ameerika päritolu seriaalid, ja kindlasti on nad mõjutanud meie maailmataju. Just seebiooperite vaatamine illustreerib kõige paremini seda, et inimesed igatsevad oma ellu suurt kirge, aga kui seda parasjagu ei ole, siis on igasugustesse muinasjutulaadsetesse lugudesse süvenemine hea võimalus seda korraks esile manada.
Kas inimene, kes seebikaid eriti ei vaata, saab lavastusest üldse aru? Kas ta peaks enne teatrisse tulekut koguma mingeid eelteadmisi?
Arvan, et iga inimene on näinud kas või üht osa mõnest Ladina-Ameerika seebikast ja see stilistika pole kellelegi võõras. Mingeid eelteadmisi selle tüki vaatamiseks küll tarvis pole.