Meenutades Viru-Jaagupi kandist pärit Ferdinand Veiket

Ferdinand Veike uus Buratino-nukk on vastupidiselt eelmistele naerunäoga, kuid enam mitte eriti suur kargaja. Ta on selline veidi kohmakas ja pehme, ütleb rahvakunstnik ise. Nii kiire on, et tal pole aega isegi Võhusse, oma sünnikodu lähedale ehitatud majakesse sisse põigata.

Rääkimata sellest, et korraks oma Tallinna kodus pikali visata - juba helistab üks ajakirjanik, juba teine, siis tuleb Nukuteatri direktor Meelis Pai autoga ukse ette, et ta bingosaatesse otse-eetrisse viia ja siis peab tõttama nukumuuseumisse seminarile, et oma aastatepikkuseid kogemusi edasi anda.

Ja Buratino peab kogu aeg kaasas olema, sest Buratino on jätkuvalt nõutud. Tihti ei jõuagi igale poole.

Kümnes Buratino naeratab

Maestro võtab kätte oma lahutamatu kaaslase, Buratino, kes on juba kümnes, mis aastate jooksul prototüübi järgi valminud. See on natuke uutmoodi Buratino: “Nüüd ta naeratab, seda ta varem ei teinud, teeb suu lahti ka, see on uus nipp, seda mul varem polnud.”

Igal nukul on olnud oma iseloom. Kümnendat nimetab Veike pehmemaks, veidi kohmakaks, kes pole selline kargaja nagu teised.

Eelmine Buratino läks katki detsembri alguses, mil onu Ferdinand Raekoja platsil lastele mängides libastus ja kukkus. Nii õnnetult läks, et põrutas ka randmeluu, kuid meister mängis ikkagi lõpuni ja alles seejärel lasi randme kipsi panna. Ja pärast seda tegi Veike Buratinot vasaku käega.

Osa puunukke on varastatud, osa on lihtsalt kõlbmatuks kulunud, sest pidid basseini hüppama või suusahüppetornist alla lendama.

Ferdinand Veike jaoks on ta väike truu kaaslane ikka just nimelt Buratino olnud, nagu Tolstoi ta 1906. aastal “Kuldvõtmekeses” nimetas, ehkki enne seda oli Collodi oma välja mõeldud puunuku nimetatud Pinoccioks. Lapsed tunnevad neid mõlemaid nimepidi.

Muretseb keelemeloodia üle

Lisaks Buratinoga mängimisele käib Viru Vägevaks tunnistatud Ferdinand Veike ka muinasjutte lugemas. Detsembri alguses tegi ta Pärnus aga jõuluvanadele seminari, neid oli seal üle viiekümne.

Veike: “Mida ma hoiatasin? Et nad lapsi ei traumeeriks, nad tulevad ju kole kõva häälega ja ehmatavad kõik ära. Teine on see, et õiget eesti keelt räägitaks.”

Veike südamel ongi praegu suur mure, et nii telemeedias, reklaamides kui ka kõnes räägitakse eesti keelt venelase moodi, et me oleme selle kõnemeloodiaga viiekümne aasta jooksul nii ära rikutud.

“Kui mina läksin teatrisse, siis Feliks Moor ja Liina Reiman õpetasid klaveri järgi kõnemeloodiat,” mäletab Veike.

“Näiteks küsilauses tuleb minna tõusvas toonis üles ja viimane silp siis alla, meil aga läheb kõik jorus alla nagu venelastel.”

Aga ega siis Nõukogude ajal tohtinud sellest suurt rääkida. “See on üks mure, üks valus asi, tunnen, et seda ei saa jätta unarusse,” muretseb Veike, “see töö jäi elus tegemata.”

Teater elab edasi

Ent suurimat rahuldust tunneb Ferdinand Veike täna sellest, et ta lõi viiskümmend aastat tagasi riikliku nukuteatri, mis elab pärast teda edasi. See oli 2. jaanuaril 1952, kell kümme hommikul, mil Veike ütles, et etendus alaku. Ja algaski - “Tare-tareke”.

Seal esines teatri isa ise pärast etendust jõuluvanana (õigemini tol ajal küll näärivanana) ja tema kotis istus jänkuks riietatud Salme Reek.

Veike meenutab: “Enne etendust oli ikka hirm nahas, suured kontrollid kõik kohal. Aga Helmut Vaagi ei tule ega tule, eks tal oli see häda, et võttis vahel palju.

Lõpuks tuli tuikudes, ma mõtlesin, mis nüüd saab, rumal lugu. Tema on ju sirmist pikem, mängis hunti ja ta paljas pealagi ilmus üle hundi selja nähtavale... Ja üks laps hüüdis kõva häälega: emme, vaata hundil pepu paljas! Oh, kuidas meil hakkasid nukud käe otsas tantsima, sest keegi ei saanud naeru pidama.”

Tänase nukuteatriga on ta ülimalt rahul. “See oli küll väga kena, kui direktor Meelis Paiga läksime Aktuaalse Kaamera rahva ette uude saali,” rõõmustab Veike.

Uus saal annab nukuteatrile mitmeid uusi ja erinevaid võimalusi: maskid, nukud inimestega, inimnukud ja nii edasi. Samas rõõmustab Veike selle üle, et Tartus on nüüd Nukuteatri filiaal ja samasugune tuleb ka Pärnusse.

Ise lavastas aga Jõhvi kultuurikeskuses muinasjutumuusikali, esietendus oli 30. novembril.

Oma Nukuteatris on ta aasta otsa taas lepingulisena tööl olnud, kuigi vahepeal hoidus nii tervislikel kui ka muudel põhjustel eemale.

Veike: “On uus saal, mis annab täiesti uue lähtepunkti, nõudlikkus tõuseb juba uue lava tõttu, ka näitlejatele on uued pretensioonid, et nad puhtalt kõneleksid eesti keelt, sest lapsed ju sealt õpivadki.”

Ja lapsed onu Ferdinandile meeldivad, muidu ei saakski. Viis aastat tagasi, kui tema teater 45. sünnipäeva tähistas, ütles rahvakunstnik Virumaa Teatajale, et üllatav - teda on ikka veel lastele vaja.

Kuid kui vaadata tema tänast kiiret elutempot ja rohkeid kutseid, siis nüüd on ta ju veelgi rohkem nõutud. Ja oma Buratino peab alati kaasas olema.

Kuidas teha Buratino porgandihäält?

Buratino hääl sündis raadiokuuldemängu tarvis. Veike luges teksti kuuldemängu jaoks hästi aeglaselt linti ning orkester mängis samuti hästi aeglaselt taustaks. Seejärel mahamängimisel pandi lint kiiremini käima. Kui Buratino populaarsust võitis ning Ferdinand Veike temaga vahetult laste ees esinema pidi, tuli seda “porgandihäält” tegema õppida.

Pehme suulagi tuleb üles tõsta nagu haigutades või haput õuna süües, ülemine huul tuleb vastu hambaid suruda ja öelda näiteks: “Terrre suurrred ja väikesed lapsed, terrre teilegi emad ja vanaisad!” See on väga lihtne, teab Veike, kelle kaaaslaseks on Buratino olnud ligi 40 aastat. (VT)

FERDINAND VEIKE: Eesti kutselise Nukuteatri isa Ferdinand Veike sündis 13. novembril 1924. aastal Küti vallas Saueaugu külas kaheksast lapsest noorimana. Õppis Viru-Jaagupi algkoolis, seejärel Jõhvis ja Rakveres. 1946. aastal lõpetas Tallinnas Draamastuudio eriklassi ning õppis Peterburis lavastamist. On töötanud näitlejana Noorsooteatris ja Draamateatris.

1952. aasta jaanuaris rajas Eesti Riikliku Nukuteatri, tuues nääritükina lavale “Tare-Tarekese”. Ise töötas seal kuni 1981. aastani, tuues lavale enam kui sada lavastust.

Veiket on tunnustatud ENSV teenelise kunstitegelase ja ENSV rahvakunstniku aunimetusega ning ta on valitud ka Viru Vägevate sekka.