Neil päevil 24 aastat tagasi jõudis igaüheni teade, et toimus augustiputš, mille üks teravik oli suunatud Balti riikidele. Kodanikud tundsid hirmu, paanikatki, kuid ülemnõukogu liikmed nägid võimalust iseseisvumisprotsessile hoogu anda. Lause “Ükskord me võidame nagunii!” Lääne-Virumaalt Aukülast pärit autor Heinz Valk meenutab sündmusi ja meeleolusid, mis valitsesid tol ajal võimu kantsis.
Meenutage palun, milline päev oli 20. august 1991.
Väga närviline ja pingeline tööpäev. Olin hommikust peale kuni hilisööni Toompeal. Selle hetkeni, mil lõpuks Eesti iseseisvuse otsus sai vastu võetud.
Millised sündmused eelnesid määrava otsuse vastuvõtmisele?
Olime ju palju kordi püüelnud, et Moskva astuks Eestiga iseseisvuse taastamise üle läbirääkimistesse, kuid Gorbatšov ja tema alluvad põiklesid sellest asjast kogu aeg kõrvale. Ta ütles mitmel korral, et demokraatia, inimõigused ja kõik niisugused asjad on lubatud, kuid Nõukogude Liidust lahkumine on viimane piir, sellega tema ei nõustu. Nüüdne olukord, mis oli tekkinud, oli meie jaoks ootamatult soodne.
Mõistsime, et see ei või kesta kaua, sest me ei teadnud siis ega tea ka täna, kas selle riigipöörde tulemusena oleks olnud ka võimalus, et Nõukogude Liit ei lagunegi. Nii et meil oli siin küsimuses ka lihtsalt õnne. Moskva riigipööre tuli meile tõesti kasuks.
Riigipööre tegelikult tekitas Eesti jaoks soodsa pinnase vabaks püüelda.
Gorbatšov oli võimult ebaseaduslikult kõrvaldatud, uut võimu ei olnud tunnustanud mitte keegi, isegi mitte NSVLi valitsus ega rahvasaadikud. Ka lääneriigid suhtusid sellesse Moskva riigipöörajate kampa ebalevalt. Ametlik võim lihtsalt puudus ja uus ei olnud ennast veel suutnud kehtestada.
Kas siis tekkiski ketserlik idee?
Jah, 19. augustil tekkis meil ülemnõukogus idee, et nüüd on erakordselt sobiv aeg Eestis iseseisvuse taastamiseks.
Saime aru, et juhul kui riigipöörajad kavatsevad Eesti veel teist korda okupeerida, oleme iseseisev riik, kes ei ole vabatahtlikult NSVLi koosseisu astunud, vaid keda on tõepoolest sõjaliselt okupeeritud. See teave oleks meile rahvusvaheliselt andnud hoopis teistsuguse riikliku seisundi kui see õnnetu ENSV.
Mõte oli üks, kuid siiski saan aru, et kõik ei läinudki nii libedalt.
Siis selgus, et mitte kõik saadikud pole asjaga päri. Mõned kartsid, ütlesid, et ootame veel, vaatame, mis Moskvas juhtub. Et ei maksa seda uut võimu ärritada, tõmbame veel sellega viha enda peale, ei tea, mis sellele järgneb.
Samas muidugi oleks see kõik võinud juhtuda ka ilma meie iseseisvusotsuseta, sest nõuti ju kõigi ülemnõukogu seniste otsuste tühistamist ja nõukogude võimu taastamist Eestis ja kogu Baltikumis. Nii et nii või teisiti oleks meil kehvasti läinud. Niisiis, miks mitte riskida. Enne kui meid maha lastakse või vangi pistetakse, oleme midagi, mis olulise väärtusega, ära teinud.
Mis siis edasi sai? Kuidas panite kõhklejad oma otsust muutma?
Nende lahkarvamuste tõttu läks kogu 19. august kemplemistele ja eriarvamuste esitamisele. Sama juhtus ka 20. augustil.
Ütlen ausalt, et vahepeal oli niisugune sant tunne, et me eestlased ei suudagi üksmeelt saavutada, et nii oluline ja oodatud otsus lõpuks vastu võtta.
Siis otsustas rahvarinne mõjutusvahendina kokku kutsuda suure meeleavalduse Vabaduse väljakule. Need, kes meile oponeerisid, ütlesid, et see asi kukub läbi ja keegi sinna tulla ei julge. Uus võim oli väljaastumised keelanud ning ka uus valitseja kindral Melnikov hoiatas, et meeleavaldused aetakse jõuga laiali.
Seal aga selgus, et eestlased on kriitilisel hetkel võimsalt koondunud. Kõik need inimesed seal platsil nõudsid, et Eesti iseseisvuse otsus tuleb kiiresti vastu võtta. Ilmselt see mõjutas ka neid kõhklejaid ja teiseks oli oluline ka see, et Moskvas pidas Jeltsin vastu, tema oli riigipöörajate esimene sihtmärk. Jeltsin ja Baltikum olid riigipöörde esile kutsunudki.
Mis juhtus Toompeal edasi? Kas kõhklejad olid ümber mõelnud ja otsus võeti üksmeelselt vastu?
Eestlaste südikus ja julgus avaldasid ka kõhklevatele saadikutele mõju, nii et kui selle meeleavalduse järel uuesti Toompeale läksime, oldi juba selle otsuse vastuvõtmise poolt.
Tollane ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis käis lakkamatult kuluaarides ringi ja kompis võimalusi, millal tuleb poolthääletajaid nii palju, et tasuks riskida selle hääletusele panekuga.
Vahepeal koostasid saadikurühmade liikmed iseseisvusotsuse teksti, mille üle olid samuti suured pikad vaidlused. Eesti Kongressi esindajad ei tahtnud, et ülemnõukogu üldse sellise otsuse vastu võtaks, sest nende arvates olime punane okupatsiooniorgan ja tegemist polnud seaduspärase võimuorganiga ning seda otsust ei tunnustaks ükski lääneriik. See oli kõik demagoogia, eneseupitamine. Nii et neid lahkarvamusi oli väga palju ja sellest vastastikusest käteväänamisest ei saagi rääkida.
Millal siis ühine iseseisvuseotsus vastu võeti?
Lõpptulemusena pärast kella 11 õhtul see ajalooline otsus hääletusele pandi ja selle taha tuli 69 rahvasaadikut.
Eesti oli jälle iseseisev ja vaba riik, ja kui järgmisel päeval tunnustas meid välisriikidest Island ja kui saadi Jeltsinilt Vene föderatsiooni tunnustus, siis see avas ka tee suurte lääneriikide tunnustusele. See oli just kõige olulisem.
Siin oli Moskva oma mängu kaotanud ka Gorbatšovi tõttu, kes ei olnud osanud sellist käiku ette näha. Kui tal oli hea võimalus viisakalt ja heatahtlikult Balti riikide iseseisvust tunnustada, siis ta seda ei tahtnud, nüüd pidi ta seda hapu näoga tegema.
Kui palju nendel päevadel oli hirmu ja teadmatust, milleks riigipöörajad on võimelised?
Tõsi, seda me ei teadnud, milleks on nemad suutelised.
19. augusti öösel maabus Tallinna lennuväljale salaja NSVLi transpordilennuk KGB eriväeosaga Alfa, kellel oli pitseeritud ümbrik nimekirjaga, mis tuleb välja võtta Moskvast saabuva signaali peale. Seal olid inimesed, kes tuli otsemaid arreteerida või kohe maha lasta.
Kõik oleks võinud minna ka väga halvasti. Kui need riigipöörajad poleks nii kohmakalt kõike seda teinud, mida nad tegid. Kui nende käsuliinid ei oleks niimoodi liga-loga toiminud, nii et allolevad käsutäitjad ei saanud aru, mis neil õieti teha tuleb.
Meie õnneks käis see riigipööramine väga viletsalt. Aga kõiki neid ükskikasju me seal Toompeal istudes ei teadnud. Olime lihtsalt mures, kas jõuame otsuse vastu võtta, enne kui ise rünnaku alla satume.
Nii et aeg kiirustas meid takka, nördimust, viha ja muret tekitas ikkagi pigem see, et eestlased olid iseseisvusotsuse vastu.
Kuidas tähistate seda päeva, kas kohtute 20. augusti klubiga, kuhu kuulute?
20. augusti klubi koosneb nendest 69 saadikust, kes hääletasid Eesti iseseisvuse poolt. Meid on juba kümme vähem, sest paljud on siit ilmast lahkunud. Kohtume Toompea lossi valges saalis klubi aastakoosolekul. Sellel järgneb riigikogu esimehe vastuvõtt Toompea lossi sööklas. See on pidulik päev ja toiming.
Need inimesed, kes julgesid iseseisvuseotsuse poolt hääletada on igati sellise tähelepanu ja au ära teeninud.
Mida arvate praegusest Eestist?
Temast võib arvata mitut moodi. Kahtlemata on ühelt poolt Eesti olnud edukas, kui mõtleme sellele, kui armetus olukorras olime 1991. aasta augustis. Riiklikud struktuurid toimisid mingi moel, kõik oli nii algeline ja vaevaline, sisuliselt hakkasime riiki uuesti vundamendist laduma.
Oleme nende 24 aasta jooksul suutnud Eestist teha heal tasemel euroopaliku riigi.
Siinkohal tasub mõelda, milline on meie naaberriik Venemaa. Me kõik lootsime 1991. aastal, et kurjuse impeerium on hävitatud, et NSVLi lõhkumisega ei tule maailmas enam kunagi sellist vastasseisu, nagu oli külma sõja perioodil. Nüüd on see jälle tagasi, ikkagi vägagi ohtlikuna meile. Iial ei tea, mida teeb islam, mis on samuti oht Euroopa väravas. Nii et me oleme saavutanud palju, samas on meil palju teha. Kusjuures jumal tänatud, et oleme suurte rahvusvaheliste ühenduste Euroopa Liidu ja NATO liige, mis teeb meie olukorra lihtsamaks.
Palju on meil vedanud, palju on meie rahva tööga, kannatustega ja kannatlikkusega saavutatud ja ma usun, et me ületame ka need raskused, mida praegune aeg on toonud.